Küpros Eestist etem

Aivar Jarne lööb 10. aprilli Postimehes eurohäirekella, öeldes, et vaatamata välisminister Toomas Hendrik Ilvese optimistlikele kinnitustele on enamik Euroopa Liidu (EL) maid eesotsas Saksamaaga Eestit esimeste ühinemisläbirääkijate seast minema tõrjumas.

Hiljutisel ELi välisministrite Apeldoorni kohtumisel olevat selginenud, et Poola, T?ehhi, Ungari ja Küprose kõrval Eestit esimeses grupis ei ole. Formaalse vastuväitena Eestile nimetatakse põhiliselt rahvusvähemuste probleemi.

Paar päeva hiljem väidab euroreformiminister Andra Veidemann samas lehes optimistlikult, et tema käsutuses oleva info põhjal on Eestil hea võimalus siiski pääseda esimesse gruppi. Kuid, möönab, kui EL ei saa valitsustevahelisel konverentsil iseenda reformimisega hakkama, siis ei lähtu EL laienemisel enam objektiivsetest kriteeriumidest ja Eesti ?ansid luhtuvad.

Paraku süveneb minus veendumus, et EL ei kavatsegi laienemisel lähtuda objektiivsetest kriteeriumidest, vaid ELi pääsu otsustab ennekõike suurriikide soosing, mis on Eestile miskipärast selja pööranud. Ja kuigi Soome, Rootsi ja Taani on Eesti toetamisel väga aktiivsed, on nende toetus jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes, sest mäng käib lihtsalt üle nende pea.

Palju olulisem on, et ELi üks põhiotsustajaid Saksamaa ei toeta Eestit, vähemalt esimeste seas. Saksamaa esmane huvi on oma lähinaabrite Poola, T?ehhi ja Ungari ELi integreerimine ja nende odava tööjõu kasutamine, isegi kui see halvendab Saksa rasket hõiveolukorda. Teiseks on Saksamaa väga suured majandushuvid seotud Venemaaga ja miks mitte ei pruugi kantsler Kohl kuulda võtta näiteks oma sõbra Jeltsini nõuannet, et jätame need baltlased esimesest ringist välja.

Ja kolmandaks näib, et Eesti ja Saksa liidrite vahelt on must kass läbi jooksnud: igatahes on Eesti tipp-poliitikute varem nii sagedased Saksamaa visiidid jäänud hõredaks. Ei tea, kas selle üks põhjus on ajakirjanduses vihjatud president Meri taktitu kõne Saksamaal.

Niisugustel asjadel on muuseas suur kaal. Näiteks Prantsusmaa president Chirac vabandas hiljuti president Haveliga kohtudes kunagise president Mitterrand'i avalduse pärast, et T?ehhil kulub ELi jõudmiseks kaks inimpõlve, mille tõttu t?ehhid olid prantslaste peale õige solvunud.

Kinnitamaks oma oletusi ELi objektiivsete kriteeriumide vähetähtsusest ja suuriikide huvide mängust tooksin esimesse rühma arvatud Küprose. Sest kui Eestile heidetakse ette rahvusvähemuste probleemi, siis Küprosega võrreldes on see täiesti köömes.

1960. a Briti kolooniast iseseisvunud Küpros on jagatud kaheks: türgi ja kreeka täiesti eraldatud kogukonnaks, keda lahutab 180 km pikkune roheline joon, kus peab valvet 1200meheline ÜRO väekontingent. Kui Türgi väed 1974. a tungisid saare põhjaossa, tekkis saarel 200 000 põgenikku, kes kolisid saare vastaspoolele. 1975. a peale on saare põhjaosas omaette riik -- Põhja-Küprose Türgi Vabariik. Ning ekspertide hinnangul on saarel maailma suurim tulirelvastuse kontsentratsioon inimese kohta.

Nagu näeme, on objektiivne kriteerium suhteline mõiste.