Raha jagatakse omadele

400 000 krooni abiraha saanud sotsiaalmajandusliku analüüsi instituut tegutseb Tallinna kesklinnas ettevõtteregistri majas ja seal on peale direktor Juhan Sillaste neli-viis põhikohaga töötajat.

Ühel regionaalprogrammi töörühma koosolekul otsustati instituudile üle kanda 391 000 krooni teaduslikuks uurimistööks «Eestlased Ida-Virumaal». Täpsemalt kanti 150 000 krooni instituudile üle programmi majandamiskulude katmiseks. 241 000 krooni eraldati uurimuseks «Eestlased Ida-Virumaal» ja instituudi korraldatud ajurünnakuks ning selle tulemuse kirjastamiseks.

«Meil ei jäänud siin muud üle, kui klassifitseerida see korruptsioonivastase seaduse alla käivaks,» tõdeb riigikontrolli peakontrolör Rein Randma.

«Mismoodi aitab elu Ida-Virumaal edendada sellise instituudi uurimus või ajurünnak, pealegi kui instituut asub Tallinnas?» jätkab Randma retooriliselt. Ida-Virumaa programm ei näe tema sõnul ette uurimustööde rahastamist. Selle eesmärgid on märksa konkreetsemad: eelduste loomine Ida-Virumaa Eesti asustuse säilimiseks ja tugevdamiseks, soodsa investeerimiskliima, uute töökohtade loomine, riikliku massimeedia kättesaadavuse tagamine kõikidele elanikkonna gruppidele, loodusressursside otstarbekas kasutamine jne.

Randma sõnul tuleb majandusministeeriumil võtta seisukoht raha tagasi taotlemise kohta.

Ka teine regionaalprogrammi nõukogu liige oli saanud riigi tellimuse oma erafirmale. Et aga AS Teave, mille juht on Ene Kalmus, kasutas seda raha õppeprogrammi jaoks, hindas riigikontroll selle eesmärgipäraseks kasutamiseks.

Raha saanud instituudi direktor Juhan Sillaste ütles, et tema poole ei ole riigikontroll korruptsioonijutuga pöördunud. Milles seisneb antud juhul korruptsioon, pärib ta uskumatult.

«Ma ei ole selle komisjoni juht, vaid liige ja minu instituut pole komisjoni alluvuses,» lausub ta. «Teine asi, ma isegi ei osalenud sel istungil, kus otsustati raha eraldmine. Otsustamist ma ei mõjutanud.»

Juhan Sillaste on veendunud, et venekeelse elanikkonna kõrval tuleb uurida Ida-Virumaa eestlaste elu-olu ja probleeme. «Komisjoni arvates on see oluline lõik,» rõhutab teadlane.

Tema sõnul peavad teadustöötajad sellisel juhul hoiduma komisjonidesse kuulumisest, kuna sellega võib kaasneda korruptsioonisüüdistus.

«Järelikult tuleb neid komisjone kokku panna teistel põhimõtetel, mitte otsida oma ala parimaid spetsialiste, vaid ainult ametnikke,» leiab Sillaste.

Ülaltoodu valguses tekitab küsimusi ka tervishoiu edendamise projektide rahastamine. Igal aastal jaotab 13liikmeline rahvatervise arendusnõukogu välja ühe protsendi ravikindlustuse eelarvest tervise edendamise projektidele. Sel aastal oli see summa 15 miljonit krooni.

Arendusnõukogusse kuuluvad mitmed sotsiaalministeeriumi ja tervishoiu arendamisega seotud inimesed. Üks suuremaid summasid, umbes 400 000 krooni, läks sotsiaalministeeriumi tervise edendamise büroo juhataja ja arendusnõukogu liikme Andrus Lipandi tubaka-projektile. Raha said mitmed Eesti tervisekasvatuse keskuse projektid. Keskuse direktor Anu Kasmel on samuti arendusnõukogu liige.

Andrus Lipand kinnitab, et raha jagamise printsiip on väga range. «Kolmteist isikut panevad paika oma pingerea,» selgitas ta. Lipandi sõnul ei ole midagi imelikku, et mitmed projektid on tervisekasvatuse keskuse omad. Ka ta enda projekt käib läbi selle keskuse. «Seal asuvad professionaalid,» sõnab Lipand.

Anu Kasmel lisab, et kui hääletatakse tervisekasvatuse keskuse projekte, siis tema ei osale. Sama kinnitab Lipand enda projekti kohta.