Võimas etteaste hääbub

Värisege, bürokraadid! Siit tulevad mehed, kes teevad teile sõitu: liidavad ministeeriumid ühte, lasevad laisad lahti ning panevad teised tööle, võtavad kallid autod käest jne. Ning ennäe imet -- bürokraadid värisesidki. Aga üsna pisut, sest kibekähku otsisid nad kaitsekilbiks hulga võlusõnu, mis suure reformija Leimanni sammud liiva summutasid.

Äripäev on kindel, et ministrid Jaak Leimann, Mart Opmann ja Raivo Vare teadsid ette, kui suur saab olema ametnike vastusurve nende esitatud haldusreformi kavale. Üllatav ja kahetsusväärne on, et reformijatel nii vähe visadust jätkus. Ministrid on juba esimeste raskuste ilmnedes oma plaanidest taganenud ja süsteemis mugandunud. Mõni kuu tagasi tehtud edumeelsetele ettepanekutele põhjalikult selja pööranud, astuvad nad koos teiste ministritega vastassuunas, korrates järgi ametnike suust puistatud võlusõnu.

Esimene, kõige mõjuvõimsam neist võlusõnadest on Euroopa Liit. Ütled euro -- ja sirguvad õlad ning tuju on korraga hää, sest ühtäkki selgub, et vohavat ametnike armeed polegi vaja koomale tõmmata. Suisa vastupidi, püha Euroopa ei lubagi seda teha. Nii sunnitaksegi reformija avalikult tunnistama oma eksitust: no jah, vaadake, ma ju ei teadnud, et see on nii... Mis siis enam tervest mõistusest, mis ütleb, et tegelikult võiks üks korralikult tasustatud ametnik teha kolme praeguse ametniku ning üks ministeerium kolme praeguse ministeeriumi töö ära küll. Selle asemel tuleb arglikult peatuda, sest kusagil heaoluriigis enese olemasolu eest hea seisev bürokraat on oma eeskirjade ja normatiividega ka siinsele bürokraadile edukalt teed sillutanud.

Pool võitu on käes. Selle kindlustamiseks tuleb appi uus võlusõna: arvutused «ametniku» moodi. Tähendab, kas viidatakse arvutuste vajadusele, kuid samas venitatakse nendega nii kaua, kuni probleem päevakorralt kaob, või tehakse arvutused tagantpoolt ettepoole: pannakse kõigepealt paika enda heaolu tagav väide, mille järel lüüakse kokku numbrid, mis väidet kinnitaksid.

Suure hulga lähteandmete seast «õigete» valimisega saab vajaduse korral lõpuks ka tulemuse, mis väidet koguni saja kuuekümne protsendiliselt toetab, st selgub, et tegelikult tuleb veel teinegi ametnik lisaks palgata ning õigupoolest veel kolmaski: Euroopaga ühinemise puhuks varupingile. Ning lisaks tuleb veel kõigile kolmele ka 50% asemel 80% lisatasu maksta, sest muidu nad, asendamatud, lähevad ju riigitöölt erasektorisse.

Toimetuse arvates võivad sellised ametnikud, kes vaid lisatasude, ametiauto, mobiiltelefoni jt hüvede najal viitsivad end liigutama hakata, rahulikult ära minnagi. Kindlasti ei ole asi nii, et neile asendajat ei leiaks, kui see üldse peaks vajalikuks osutuma. Selliste maksumaksjal üle pea kasvanud ametnike nagu pilpa peal hoidmine näitab ainult valitsuse ja ministrite allajäämist ametnikkonna survele ning nende nõrkust või soovimatust oma valitsusalas korda majja lüüa.

Üleüldse on Eestis kujunenud kummaline olukord, kus valituse otsused näivad lähtuvat vaid kas lobby-tööst või avalikkuse survest. Et avalikkust arvestatakse, on positiivne, paraku ei järgne sellele arvestamisele samaväärseid tegusid. Esialgsete karmikäeliste hinnangute andmise varjus lastakse asjadel sageli vanas vaimus edasi kulgeda. Õnneks annab Eesti elu valitsusele pidevalt uusi võimalusi vastupidist tõestada. Äripäev loodab, et valitsus asub tõepoolest põhjalikult korrastama ametiautode kasutamist ning nüüd ei piirdu asi kahe kärarikkalt äravõetud autoga, et siis unustusehõlma vajuda, nagu eelmisel korral.