Preemiatest

Silmeti endise juhi Priit Saksingu preemiate ümber puhkenud kära taustal on tähelepanuta jäänud veel üks preemia, mis määrati Saksingule ja juhatuse esimehele Enn Rohulale majandusministeeriumi poolt 13. jaanuaril 1997. Asekantsler Tarmo Rubeni otsusega anti kummalegi mehele aastapalgasuurune preemia rasketes tingimustes tehtud töö eest. Kui 16 000-kroonise põhipalgaga Saksing sai paarsada tuhat krooni, siis Rohula, tõsi küll, vaid umbes 32 000 krooni, sest tema kui juhatuse esimehe töötasu oli neli alampalka.

Asi polegi selles, et mõlemad Silmeti heaks väga palju teinud mehed preemiat said. Minu arvates olid nad selle kuhjaga ära teeninud. Asi on hoopiski selles, et ministeerium rikub suuri preemiaid makstes seadust.

Määrus äriühingu nõukogu liikmete töö tasustamise kohta lubab preemiaks maksta kuni 50% aasta töötasust, mitte rohkem. Aastapalgasuurune hüvitus on selle määruse järgi keelatud.

Riigikontrollil on teada veel mõned ebaseaduslikud hüvitiste määramise juhtumid, mis on tehtud majandusministeeriumis. Näiteks on makstud volitused enne tähtaja lõppu maha pannud juhatusele välja kogu tähtajale vastav töötasu, ehkki raha maksmine tulnuks volituste mahapanemise hetkest lõpetada.

Minu meelest tuleks valitsusel preemiate maksmise korda üldse muuta, sest nagu näha, on see elule jalgu jäänud. Võiks lubada erakordsete ja suurte preemiate määramist, aga siis tuleb vastukaaluks tunduvalt karmistada järelevalvet juhatuse liikmete tegevuse üle. Kui inimene on ettevõttes midagi erakordselt tulemuslikku korda saatnud, on paarisaja tuhande kroonine hüvitus tema ametist lahkumise puhul täiesti normaalne. Niisama ilusate silmade eest riigi raha välja anda pole aga millegagi õigustatud.