Kas saarte seadust on vaja?

Kui võtta Saaremaa poolt, siis loomulikult iga riigi väljaantud akt, mis reguleerib seda piirkonda, on parem, kui see, et neid akte ei ole. Aga seadusandja on vist natuke ise hämmingus: kui nüüd saarte kohta võetakse seadus vastu, siis peab vist mägede ja orgude kohta ka võtma.

Seaduse üks põhireguleerimise punkt on transport saartele. Oleme seda siin omal nahal tundnud, et eri valitsustel on päris erinev lähenemine sellele, kuidas Eesti riik peaks garanteerima oma saartel elavate elanike transpordi, ning see häirib meie igapäevast tööd. Kunagi ei tea, milline seisukoht on näiteks järgmisel aastal.

Toon Ruhnu näite. Täna me oleme jõudnud suure võitlusega nii kaugele, et riik kompenseerib Ruhnu lennukisõidu üks kord nädalas. Võib-olla keegi ütleb, et peaks olema kaks või kolm korda nädalas, aga võib-olla piisaks jälle sellest, kui käiks üks kord kuus. See on igavene vaidluse teema ja et seda mitte siin ametnike tasandil kogu aeg teha, peaks seadusandjaga selles kokku leppima. Peaks olema niisugune seaduseakt: riik tagab saarte elanikele... Mitte et me tahaksime tasuta sõita või dotatsiooni saada. Ei taha, me tahaksime seda, et riik ise arvestaks, kui kallis on tal see Ruhnu elanik.

Põhimõtteliselt ma vastu ei oleks, aga vaja on defineerida väga täpselt, milline on seaduse objekt. See ei saa mitte mingil juhul haarata näiteks Saaremaad, Hiiumaad ja Muhut, neid Eesti mõistes suuri saari, samuti ka neid saari, mis täna on asustamata. Sest õnnetuseks on seaduses ka selline võimalus, et nii kui ühele n-ö asustamata saarele satub kas või üks püsielanik, muutub see saar või laid kohe selle seaduse objektiks, ning riik peab kandma kõiki neid kohustusi, mis sellest tulenevad. Näeksin saarte seadust üksnes täna asustatud väikesaarte osas toimivana: Kihnu, Ruhnu, Vilsandi jt.

Minu vastuväited riigikogus puudutasid eeskätt nn maanteepikenduse ideoloogiat. Ma ei saa niisuguseid ebamajanduslikke ja ka ebasotsiaalseid otsuseid aktsepteerida. See tähendaks, et igale väikesaarele võib teha mistahes lolle investeeringuid, kas või näiteks ehitada Manilaiule asfaltbetoonitehase ja hakata sealt siis riigi kulul n-ö maanteepikenduse õigustuse all vedama asfaltbetooni välja.

Põhjendamatu on ka restitutsiooniline moment. Riigil ei ole täna mingisuguseid kohustusi taaselustada näiteks Naissaar n-ö restitutsioonilisel printsiibil. Mina arvan nii vaatamata sellele, et ka minu esivanemad on pärit Naissaarelt.