Nägin unes...

...Eesti Telefoni äriplaani ja ärkasin hirmukarjatusega. Ilmsi pole mulle kui maksumaksjale seda seni veel ilmutatud ning isegi minu volitatud esindajale -- see on valitsusele -- pole seda esitatud, vaid on piirdutud arengukavaga. Kahjuks on aga seegi piisavalt hirmuäratav dokument.

Näiteks leidsin, et tulevast aastast seatakse sisse nn ühenduse loomise maks kohalikele kõnedele. See tähendab, et kui see, kellele helistate, võtab toru, kukub kohe teile arvele mitme minuti jagu sente otsa. Nägin samas unes, et helistasin naabrimehele teatamaks, et olen koju jõudnud, tule meile õlut jooma. Kui varem maksis selline kõne 23 senti, siis alates tulevast aastast maksab sama kõne 57 senti. «Mart, kas sa siis ei tea, et aastaga on ühenduse loomine suuri kulutusi vajavaks tegevuseks muutunud ja see tuleb kindlasti seepärast ka maksustada,» ütles mulle samas unenäos Suur Telefoni Isa Toomas Sõmera.

Suur Telefoni Isa argumenteeris minutimaksu sisseseadmist sellega, et inimesed lobisevad muidu telefoniga niisama. Selle vältimiseks tuli siis minut maksustada. Nüüd juhtuski nii, et inimesed enam niisama ei räägi telefoniga, isegi pensionärid mitte, kellele see üldse tähtsaim tegevus oligi.

Ilmselt Eesti Telefoni tulud ei suurenud enam nii kiiresti, ilmselt ei oleks suudetud tagada vähemalt 300 miljoni kroonist kasumit, nagu ma samas unenäos nägin. Oli vaja midagi muud välja mõelda ja nii mõtlesidki nupumehed Eesti Telefonist välja ühenduse loomise maksu. Mis aga siis saab, kui inimesed varsti enam telefonitoru ka üles ei tõsta. Huvitav, kas siis seatakse sisse telefonist mööda jalutamise maks. Ja veelgi huvitavam oleks teada, kas spetsialistide ja mittepoliitikute kompetentne valitsus kinnitab sellegi ettepaneku ilma ühegi vastuhääleta.

Tegelikult pole mul Eesti Telefonile midagi suuremat ette heita. Iga ettevõtte ülesanne ja huvi on püüelda võimalikult suure kasumi poole ning kindlustada endale nii suur turuosa kui võimalik. Seda on Eesti Telefon ka teinud. Miks on sellise poliitikaga aga kaasa läinud Eesti Telefoni omanik Eesti riik, ei suuda ma aru saada. On selge, et Eesti Telefoniga ei muutu midagi seni, kuni talle ei teki konkurenti. Selleks, et Eesti Telefon saaks vajalikud investeeringud, pärandas Koonderakond mulle allakirjutamiseks nn kontsessioonilepingu, millega Eesti Telefonile anti kaheksa-aastane monopol.

Naiivne oleks arvata, et nüüd, kus Eesti Telefon on tänu kontsessioonilepingule hõlvanud kogu potentsiaalse klientuuri, võiks keegi paralleelvõrku rajada, ilma et talle ligilähedaselt samasuguseid kasvuhoonetingimusi loodaks. Katsed selleks mingisuguseidki tingimusi luua -- näiteks parlamendis arutlusel oleva kaabellevi seaduse kaudu -- on Koonderakond oma liitlaste toel suutnud edukalt tõrjuda.

Eriti kummaliseks muutub olukord pärast valitsuse ootamatut otsust Telekom vähemalt osaliselt selle senistele omanikele kinkida ning sellega tegelikult Eestis ilmselt lõplikult kommunikatsioonimonopol kehtestada. Sest kes veel soovib Eesti turule tulla, kui ta peab siin konkureerima end sedavõrd tugevalt sisse söönud monopoliga.

Konkurentsiamet on Eesti Vabariigis ilmselt lõplikult välja surnud, kui sellised otsused läbi lähevad. Oleme juba pikka aega kulutanud maksumaksjate raha ning saatnud esinduslikke delegatsioone kaugetesse maadesse Telekomi erastajat otsima. Nüüd selgub, et kõik see raha on tuulde lastud ning Telekomi võinuks kohe Teliale ja Sonerale kinkida. Kui riigikassasse selle eest ka raha voolab, siis tegelikult oleme läätseleeme eest müünud maha võimaluse Eestis telekommuni-

katsiooni alal tõeline konkurents tekitada.

Seda on meil hädasti vaja. Sest vaadates kasvõi auahneid plaane Tiigrihüppe teostamiseks, Eesti ühendamiseks Internet 2 võrku, Eesti juhtimise tõhustamiseks moodsa infotehnoloogia parema kasutamise abil ja nii edasi ja nii edasi, siis kõik need ja paljud teised ilusad kavatsused sõltuvad otseselt telekommunikatsiooni arengust. Monopoli tingimustes see ala kahjuks aga areneda ei suuda. Säilitades Eesti Telefoni monopoli Eestis, mõistame Eesti vaiksele, kuid kindlale allakäigule. Seda saatust ei soovi Eestile aga ilmselt keegi.