Poliitiku asemel valida reklaamija

Erinevalt reakodanike iroonilisest suhtumisest valimisplakatitesse, kuulsin EM-Internationali turunduskoolituses osalejatelt: hea, et poliitikud oma sõnumi massideni viimisel kasutavad professionaalide abi.

Vastandlik suhtumine reklaami ja suhtekorralduse asjatundjate panusesse poliitikute sõnumi vormimisel peegeldab tegelikult laiemat küsimust: millised on turundusteenuste sisseostmise võimalused ja piirid erakonnas kui teabeorganisatsioonis?

Teabeorganisatsioonil ei tasu firma imago kujundamist ja strateegilist planeerimist firmasisesest identiteedi kujundamise protsessist lahus tellida. Kui partei nimekirja esimeses kolmandikus kandideerija kehitab loosungi peale õlgu ega tunne oma seotust selle tekkeloo ja sõnumiga, muutub ka slogan ise õõnsaks. Tuleb nõustuda, et vähesed erakonnad on endale loonud identiteedi, kus otseses seoses on tegutsemise eesmärk ja inimesed, kes neid ideid järgivad.

Kindlasti saab partei kasutada suhtekorralduse professionaale kommunikatsiooni auditeerimiseks, meedia monitooringuks ja reklaamürituste korraldamiseks. Kui aga suhtekorraldaja pääseb konsultandi rollist parteisisest poliitilist otsustusprotsessi korraldama või asendab poliitikuid arvamusliidritega suheldes, võib valija ühel päeval küsida: «Milleks peame valima nende poliitikute vahel, kas ei oleks lihtsam hääletada otse ühe või teise reklaamiagentuuri või PR-firma poolt?»

Teabeorganisatsiooni konkurentsieelis on tema unikaalne kompetentsus info hankimisel, töötlemisel ja esitamisel. Kui seda saaks tervikuna tellimustööna osta, kaotaks teabeorganisatsiooni enda olemasolu mõtte.

Iseküsimus, kui suur on nende valijate osa, kes praegu on valmis parteisid teabeorganisatsioonidena käsitlema. Võib-olla piisab paljudele tõepoolest meeldejäävast jama-loosungist ja spontaanne tuntus mõõdab poliitiku eelistamise tõenäosust sama hästi kui tarbija ostukäitumist kohvipakke täis laotud kaupluseriiuli ees?