Digitaalallkirja rakendumisest

Arusaadavalt tekitab digitaalallkiri nagu paljud teised uued nähtused ühiskonnas segadust, väärarvamusi ja müüte, millest mõne püüakski siinkohal lahti seletada ja leida selle tekkimise põhjuseid. Nii mõistame paremini, mis on digitaalallkiri ja mida ta ei ole, ning kohtab vähem häguseid väiteid.

Levinud on arvamus, nagu peaks valitsus ja kogu avalik sektor võtma ette põhjapanevaid samme selleks, et täieline e-suhtlus Eestis võimalikuks saaks. See on poolik tõde.

Eesti on uuendused suurelt ette võtnud ja otsustanud kogu oma avaliku sektori asjaajamise täielikult digitaalseks ajada, vastav dokumendihalduse programm on juba aasta kestnud ja kestab veel. Digitaalallkiri on küll selle eelduseks, aga samas ei tähenda digitaalallkirja kasutamine, et kõik peab tingimata kesksesse dokumentide andmebaasi kokku jooksma ja asutusesisesed süsteemid asendataks hoobilt ühe ja riiklikuga. Helgemad dokumendihalduse pead juurdlevad praegu kõvasti, kuidas kõike seda mõistlikult korraldada. Igal juhul ei kao paberdokumendid lõplikult kuhugi ? katsuge näiteks vanu kirikuraamatuid hoobilt kuhugi andmebaasi sisestada

Veel eraldi projekt on riiklike andmebaaside ühtlustamine, mis on jällegi äärmiselt mahukas. Veidi konservatiivsemad inimesed ütleksid, et kolme sedavõrd mahuka projekti (digitaalallkiri, dokumendiregister ja andmebaasid) üheaegne arendamine piiratud ressursside keskkonnas on riskantne tegevus, eriti kui neid lahus ei osata vaadelda ja hullu teadlase kombel kõiki maailma muresid korraga lahendada üritatakse.

No näeme ? on märke, et pisitasa liiguvad asjad mitmel rindel ka paremuse suunas ja meid säästetakse lõplikust e-riigi krahhist, kui ühel heal päeval selguks, et valedest eeldustest lähtumine on viinud mittetöötavate süsteemide ja halvatud riigini.

Kõik see puudutab nii ehk naa aga ainult avalikku sektorit ja sellega suhtlust. Oluline potentsiaal on digitaalallkirjal ka erasuhetes, milleks valitsus enam midagi otsustama ei pea ja oodata pole vaja. Praktikas igal tänavanurgal veel allkirju muidugi pole ja miks, seda seletab teine müüt.

Millal üldse võib öelda, et midagi on ühiskonnas ?rakendunud?, massidesse levinud? Kas näiteks esimese GSM-telefoni puhul sai seda öelda? Kellegagi rääkida ju polnud. Aga kümnenda või sajanda telefoni puhul?

Juba tänapäeval kasutavad mitmed firmad digitaalallkirja firmasiseste suhete korraldamiseks. Mõnes projektis on see rakendunud ka firmade või asutuste vahel.

Praktikas on suurimaks takistuseks praegu sertifitseerimiskeskuse puudumine, mis väljastaks soovijaile sertifikaate ehk elektroonseid isikutunnistusi ja allkirjastamisvahendeid. 21. veebruaril allkirjastasid Hansapank, Ühispank, Eesti Telefon ja Eesti Mobiiltelefon kokkuleppe sellise keskuse loomiseks ning selle käivitumisel ei takista miski enam Eesti seaduste kohaselt e-suhtlemast. Mingit digitaalallkirja rakendamise üldriiklikku ukaasi pole kindlasti mõtet oodata.

Digitaalallkirja vähest levikut ja kasutamist pannakse tihti infopuuduse süüks. Ükski küsija pole aga vastuseta jäänud ja erialast informatsiooni on maailmas mitmes keeles küllaga, digitaalallkirja seadusest endast alustades.

Konkreetsete vihjete soovijaile võiks soovitada näiteks tunnustatud Eesti digitaalallkirjaspetsialisti Valdo Prausti peatselt ilmuvat ?Digitaalallkirja aabitsat?, kus ta järjena oma 1997. aastal ilmunud ?Infoühiskonna aabitsale? seletab põhjalikult lahti digitaalallkirja põhitõed ja rakendusvõimalused.

Võin täie tõsidusega öelda, et digitaalallkiri ei muuda hetkega maailma, nagu ka Internet ei täitnud uue majanduse visionääride unistusi taevamannast. Ta lihtsustab mitmeid suhteid ühiskonnas, aga see eeldab paljude osapoolte süstemaatilist koostööd, millest palju on veel teha.

Digitaalallkirja süsteemid jõuavad meieni pikkamisi, põhjalik analüüs ja väljatöötlus on hilisemate probleemide vältimiseks paratamatu ? pigem teha kauem ja põhjalikumalt kui seista silmitsi vajadusega kõik hiljem ümber teha.