Maksukärped USA majandust ei aita

Washingtoni poliitikute ind teha triljonitesse dollaritesse ulatuvaid maksukärpeid on juba pälvinud paljude majandusteadlaste kriitika. Halb on, et selline populism on omane nii vabariiklastele kui ka demokraatidele, kusjuures ainuke erinevus on selles, et demokraadid eelistaksid ennekõike suurendada riiklikke kulutusi ja teha väiksemaid maksukärpeid.

Minu ja teiste ekspertide arvestused näitavad, et USA peab maksumäärasid tõstma, mitte langetama. Juba praegu tuleks valitsusel astuda samme, et tagada piisavad sotsiaalhüvitised beebibuumerite põlvkonnale, kes jäävad pensionile kahekümne aasta pärast ja peaksid juba praegu mõtlema oma tulude ja kulude optimeerimisele.

Üksikisiku tulumaksumäära vähendamine, millele toetus president Bushi valimiskampaania õhutab küll eratarbimist, kuid suurendab ka struktuurset tööpuudust ja nõrgendab majandust üldiselt. Juba praegu saabub signaale, et Ameerika majandus jahtub, ettevõtete kasumiprognoosid vähenevad ja võlgnevus suureneb ning investeeringud põhivahenditesse ja äritegevuse laiendamisse kahanevad. Ehkki struktuurne tööpuudus on juba jõudmas 4,5?5% tasemele, on Föderaalreservi juhi Alan Greenspani käsutuses olevad vahendid liiga nõrgad, et esile kutsuda struktuurseid muudatusi.

Maksukärbete kasuks räägib hoopis vähem argumente kui selle vastu. Ühelt poolt jätab üksiksiku tulumaksumäära vähendamine inimestele kätte rohkem raha ja tõstab töötajate ja tööandjate motivatsiooni, vähendab ettevõtete kulutusi ja kasvatab kasumeid.

Maksukärbete pooldajad väidavad, et maksulaekumiste vähenemist saab kompenseerida tootmise ja tulude kasvuga. Selle tõestuseks tuuakse Ronald Reagani 1980ndate maksupoliitika kui maksulaekumisi õnnestus dramaatiliselt tõsta, vähendades maksudest kõrvalehiilimise võimalusi. Kahjuks unustatakse, et USA Kongressi käsutuses ei ole praegu samaväärseid võimalusi.

Toon ära vaid mõned põhjused, miks maksukärped on majandusele kahjulikud. Sellest rääkisid Keynesi teooria pooldajad juba 1950. aastatel, ja nende väited peavad paika ka täna.

Esiteks väheneks märgatavalt eelarveülejääk ja hiljemalt 2010. a oleks USAs taas eelarvedefitsiit. Jälle tuleks pöörduda tagasi 1990ndate maksupoliitika juurde, mida iseloomustas karm finantsdistsipliin, kõrged maksumäärad ja kulutuste vähendamine, kuid mis muutis USA eelarveülejäägiga riigiks.

Teiseks, üksikisiku tulumaksumäära vähendamine ja tarbimise suurendamine viiks investeeringud tootmisvahenditest ja -hoonetest tarbekaupadesse, põhjustades intressimäärade tõusu. See mõjutaks ka teisi siseriiklikke investeeringuid, pidurdades uue majanduse arengut ja tootlikkuse tõusu.

Kolmandaks, dollari kallinemine. Reaalkursi kasv sunnib USA firmade kliente otsima odavamaid tarnijaid välismaalt. Praegune majanduskasv on ainulaadne ja USA valitsus ei tohiks rakendada meetmeid, mis vähendaks siseriiklikke investeeringuid ja võimaldaks teistel riikidel elada USA arvel.

Neljandaks, maksureformi mõju ajaline piiratus. Samas kui maksukärbete mõju majandusele on jääv, siis aja jooksul maksureformi positiivsed tegurid nõrgenevad ja tööhõive struktuur halveneb, sest sama töö eest jääb töötajatele kätte rohkem raha kui enne. Bushi meeskond eksib kui õigustab end väitega, et tööhõive struktuuri halvenemine on ajutine, sest miski ei taga, et tulevik on praegusest parem.

Viiendaks, kui riiklike kulutuste suhe tuludesse ei vähene, tuleks maksumäärasid ikkagi varem või hiljem tõsta. Ilma mingi põhjuseta näib president Bush eeldavat, et tänu tootlikkuse kasvule on intressimäärad tulevikus paljud madalamad kui praegu.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kõige kurvem aspekt Bushi majanduspoliitika juures on asjaolu, et see ei arvesta USA presidentide traditsioonilist soovi jätta endast maha parem riik kui siis kui nad astusid ametisse. Nii näiteks tõsteti selleks, et võimaldada tulevikus makse vähendada 1990. aastatel maksumäärasid, millega vähendati välisvõlga ja jõuti ülejäägiga eelarveni.

Seetõttu on Washingtoni valmisolek teha suuri maksukärpeid või suurendada riiklikke kulutusi murettekitav muudatus senises majandusfilosoofias.

© Project Syndicate