Euroliidu objektiivne analüüs eliiti ei huvita

Viimsete aegade signaalid eurointegratsioonibüroost annavad teada, et välisministeeriumi otsekursiga vastuollu minevaid uuringuid mitte ainult ei finantseerita, vaid isegi ei tunnustata kasvõi niipalju, et neid internetis pealkirjade või teemadena üles panna.

Kuidas ka poleks: euroskeptikud-teadlased on oma sõbrakätt eurointegratsiooniprotsessile pakkunud, käsi on jäetud õhku rippuma ja vähemalt Euroopa Liiduga liitumise asjus on mistahes ministeeriumitruudusetud teaduslikud uuringud ebasoovitavad.

Siit järeldub: välisministeeriumi tegelased ei usu ka ise, et Euroopa protsesside objektiivne analüüs võiks anda neile soodsa tulemuse! Teaduses on monopolism hullem kui tootmises või panganduses. Kui kehtima lubatakse vaid üks tõde ? Eestil on vaja hüpata Euroopa Liitu täisülikonnas, pimesi ja kohas, kus basseini sügavus on vaid paar sentimeetrit ?, siis on lühikese aja küsimus, millal tõest saab poliitiline vale.

Kui katastroofiline on meie ametlik teadmiste tase Euroopa Liidust, selgub siis, kui satuvad vaidlema eurorealistlik teadlane (Ivar Raig) ja eurodaltooniline ametnik. Tuleb välja, et väljaspool teadust käibib elementaarne teadmatus, igiammused tõed ja läbitunnetamata stambid. Saladuslike euroläbirääkijate hulgast võtsin välja kuus nime ja selgus, et nende rahvusvahelistelt tuntud teaduslähedaste publikatsioonide arv on null. Tädi Maali teadmatuse Euroopa Liidust elame me üle, aga onu Lennarti kisendav Euroopa mittenägemine on riiklikult ohtlik. Õnneks pole seda ohtu enam kauaks.

See on asjade tänane seis Eestis ja see, mida ma nüüd väidan, võib tulla pisikese üllatusena. Järsku nii ta peakski olema, et rahva arvamusele vaatamata peab Euroopa Liiduga ühinemise projekt jääma mõneti elitaarseks, rahvakaugeks?

Mõistagi ei räägi ma ühinemisest paarikümne kuu jooksul, nagu on eesmärgiks võtnud stahhanovlased sotsialist seltsimees Ilvese juhtimisel. Ma mõtlen normaalset, st aastakümne jooksul toimivat ühinemise protsessi.

Rahvas on mõistagi kena asi ja isegi ärimehed tunduvad poliitikuile üsna sümpaatsete inimestena, kuid eliidid on teinud siiski ka ajalugu rahva tahte vastaselt ja mitte alati halvasti.

Kui Aleksander II poleks langenud terroristi käe läbi, saanuks Venemaa normaalseks demokraatlikuks vabariigiks peaaegu poolteist sajandit tagasi. Prints Albertita polnuks mitte ainult tähtsaimat Londoni muusikakeskust, vaid suuremat osa tänapäevasest inglise teadusest. Imperaator Justinianuseta jäänuks olemata kogu kaasaegne õigusteadus, kuigi omal ajal oli tal tükk tegemist, et kümnekonna oma nõunikuga murda ülikkonna vastupanu tema kodifikatsioonile. President Bush alustas Lahesõda omades pooldajaiks vaid 18% valijaist ja lõpetas 85%ga.

Eliidil võib olla õigus ja eliidil on rahva suhtes missioon. Aga ka vastutus. Eetiline erinevus tänaste koalitsiooni juhtide ja Konstantin Pätsi vahel seisab selles, et viimasel polnud valikut. Päts teadis väga hästi, et eesti rahvast säästes ootab teda ennast parimal juhul Siber, halvimal juhul kuul kuklasse Kadriorus. Nüüdsetel euroläbirääkijatel on valikuid, mida nad ei näe ning halvimal juhul ootab neid Strasbourg ja parimal juhul Brüssel.

Vahe pole mitte elitaarsuses, vaid vastutuse määras teiste inimeste saatuste pärast.

Millalgi küsis sotskirjanik Maksim Gorki: kellega olete teie, seltsimehed kunstimeistrid? Las ma siis küsin täna: kellega olete teie, härrased Eesti majandusliidrid?