Võimaluse eest energiat tarbida peab maksma

Tarbijakaitseameti hinnangul kaob tarbijal võimaliku elektri püsitasu kehtestamisega selge arusaam, mille eest ta maksab, kuna kauba ühikud jagatakse komponentideks.

Samuti on tarbijakaitseamet seisukohal, et püsitasu kehtestamine on vastuolus tarbija huviga säästlikule majandamisele, sest tarbija peab püsitasu maksma ka siis, kui ta energiat ei tarbi.?

Tundub, et tarbijakaitseamet ei ole süvenenud sellesse, mille eest tarbija tegelikult maksab, sest püsitasu sisaldav tariifisüsteem püüab just seda informatsiooni tarbijani viia. Teatavasti on vaja elektri tarbijani toomiseks olulisi investeeringuid, mille suurus sõltub lõppkokkuvõttes sellest kui suurt võimsust planeerib tarbija kasutama hakata e. tellib. Nende investeeringute katteks küsitakse tarbijalt liitumistasu, mis võeti kasutusele 90ndate keskel.

Kogu energiasüsteem peab olema pidevalt valmis tarbijat varustama elektriga. See tähendab, et investeering vajab pidevat käitu ja korrashoidu - regulaarset järelvalvet, ülevaatusi, hooldusi, kontrolle, remonte.

Elektrijaamades peab olema ?soojas? reserv, mida iga hetk kasutusele võtta, ja võrku peab olema investeeritud rohkem tarbijad tellinud on, et koormuste tõusga mõistliku aja jooksul toime tulla. Lõpuks tuleb tarbijale saata koju arve, tema arvestit tuleb regulaarselt taadelda.

Lõpuks on energia, mida toodetakse igal hetkel vastavalt sellele, kui palju seda tarbitakse ja mille kulud kogu ahelas praktiliselt ainsana on sõltuvuses konkreetselt tarbitud kilovattundidest ja sellest kas energiat tarbitakse tippkoormuse või alakoormuse ajal. Niisiis antakse ka energia hinnaga kliendile märku mis väärtus energial on.

Võiks öelda, et senini jättis nõukoguliku raiskamise tingimustele vastav tariifisüsteem tarbijale petliku mulje, et ta maksab ühe kauba eest, samas kui ta sai tegelikult mitu teenust. Erinevate komponentide kaupa tasude määramine annab tarbijale võimaluse valida just oma tarbimise struktuurile optimaalseim lahendus. Ka võimaluse maksta ainult tarbitud energia alusel, kuid tänu suuremate riskide võtmisele energiafirma poolt ning vajadusele üleinvesteerda, tuleb sellise energiatariifi kasutamine paratamatu

Püsitasudega tariifisüsteemi kasutavad maailmas enamus infrastruktuuri ettevõtted. Näiteks telefonifirmade puhul oleme sellega harjunud, et maksame abonenttasu sõltuvalt sellest, kas oleme ühendanud üldisesse võrku ühe telefoni, ISDN seadme või keskjaama. Tuleb harjuda ka elektri puhul, sest ainult see võimaldab tarbijani viia nn. ?hinnasignaali? võrgu läbilaskevõime ja valmisoleku väärtuslikkuse kohta.

Makstes võimaluse eest energiat tarbida, on põhjust ka energiavarustajalt töökindlust s.o. kvaliteeti nõuda.