Kontsentratsioon ja konkurents panganduses

Hetkel langeb kolme suurema panga arvele Balti riikides koguturust bilansimahu alusel vastavalt Eestis 93, Lätis 51 ja Leedus 87.

Konkurents pangandussektoris tagab üldjuhul efektiivsuse. Tõhusalt toimivast pangandussektorist saab kasu kogu majandussüsteem. Turu kontsentreerumine väikese arvu pankade kätte ja konkurentsi vähenemine loob eeldused hinnataseme tõusuks. Alternatiivide puudumisel moonutavad kõrgemad laenu ja madalamad hoiuste intressid tootjate ja tarbijate poolt langetatavaid investeerimis- ja säästmisotsuseid.

Konkurentsi kindlustab turu avatus. Turu avatuse korral puudub tegutsevatel ettevõtetel võimalus turuvõimu ärakasutamiseks, sest uue ettevõtted saaksid turule sisenedes teenida sellega lisakasumit. Sisenemisbarjäärid pangandusturul sõltuvad regulatiivsest keskkonnast, pankade kulude struktuurist ning pangateenuste hinnaelastsusest. Regulatiivsed barjäärid hõlmavad spetsiifilisi subsiidiume ja riiklike garantiisid (nt hoiuste tagamine). Kasutavast tehnoloogiast lähtuva mastaabi- ja mitmekülgsussäästu olemasolu genereerib turule sisenemisbarjääre ja soosib turu konsolideerumist. Lisaks sellele, võib turuvõimu anda eelisseisundis olevale pangale ebavõrdne ligipääs tootmistehnoloogiale, tootmisteguritele või infrastruktuurile (nt lähiturgudelt: Skandia AB, Telia AB ja KF (Rootsi Kooperatiivide Liit) soov uue panga loomiseks). Nõudluse jäikuse allikas on klientide mugavus ja toodete keerukus, viimane takistab erinevate pankade toodete omavahelist võrdlemist.

Juhul kui pangandustegevusega seotud informatsioonilisi aspekte ning kaasnevaid riske ei arvestata, sõltub kontsentratsiooni mõju sellest, kas pangad konkureerivad mahu või hindade osas.

Esimesel juhul, mida väiksem on pankade arv turul, seda lähem on tulemus monopolile. Nt Monti-Kleini pangakonkurentsi mudelis on monopoolse panga poolt väljastatavate laenude, vastuvõetavate deposiitide maht ja vastavate vahendusmarginaalide suurus kindlaks määratud nõudluse elastsusega. Pankade arvu suurenedes laenude ja deposiitide mahud kasvavad ning vahendusmarginaalid kahanevad. Asendustoodete tekkimine finantsturgudel (näiteks rahaturufondid, väärtpaberite emissioonid) mõjuvad pankade vahendusmarginaalidele ebasoodsalt.

Nüüd konkurentsist hindade osas. Pankade käitumise kirjeldamiseks on sobivamad strateegilised muutjad tõenäoliselt hinnad (intressimäärad) kui mahud. Kui konkurents leiab aset hindade osas, sõltub tulemus toodete heterogeensusest, st mida heterogeensemad tooted on, seda suurem pankade turuvõim ning kõrgemad laenu- ja madalamad deposiidiintressid.

Bertrandi hinnakonkurentsi mudelites saavutatakse aga konkurentsitasakaal oligopoolsel turul ka kahe panga korral. Viimane võib tähendada, et vastuvõetava konkurentsitase tagamiseks finantssektoris ei ole vajalik paljude konkureerivate pankade olemasolu.

Eeldades aga, et sama mudeli korral leiab konkurents aset esmalt deposiiditurul ja seejärel laenuturul ning deposiidid on ainsaks ressursiallikas pankadele, siis saab pank laenuturu nurka suruda, kui ta suudab kaasata kõik saadavalolevad deposiidid. Sellisel juhul on lõpptulemusena turul tegev vaid üks pank ning laenuturul on kehtiv monopoolne laenuintressimäär.

Pankade vajalikkust põhjendatakse kaasajal informatsiooni asümmeetriaga. Informatsiooni asümmeetria kontekstis võib paljude pankade olemasolu turul viia monopoolsete hindadeni ja mahtudeni. Seda näiteks juhul kui hoiustajatel, laenuvõtjatel või pankadel tekivad tehingute sõlmimisel otsimiskulud.

Nimetatud kulud tekivad tehingupooltel, kuna tuleb otsida, koguda ja selekteerida informatsiooni teiste tehingupoolte kohta. Kulud tekivad ka seoses vajadusega saada kokku ja pidada läbirääkimisi. Eeltoodud situatsioonis on Gale?i ja Alleni toodud mudelis efektiivsuse seisukohalt otstarbekam omada kahte suurt panka, mis omavad laiaulatusliku harukontorite võrku.

Konkurentsi suurenemisega kaasnevaks üheks võimalikuks tagajärjeks pangandussektoris on kasvav motivatsioon võtta suuremaid riske investeeringutes, kompenseerimaks sellega vähenevat kasumlikkust.

Põhjus on selles, et pankade motiive moonutavad hoiustajatega sõlmitavad võlalepingud. Motiivid on seda vähem moondunud, mida suurem on turu kontsentratsioon ja kasumlikumad on pangad. Seetõttu võib kontsentreerunud pangandussüsteem osutuda efektiivsemaks kui konkureeriv.