Mis sobib Jõelähtmele?

BimKemi ASi projektijuht Tõnu Kurissoo esitatud andmed Maardu kaeveväljaga seotud probleemide kohta ei ole teadmata (vt. Prügila Jõelähtmele ei sobi). Fosforiidi kaevandamisel teisaldatud diktüoneemakilt sisaldab märkimisväärsetes kogustes mitmeid metalle, mis happelistes tingimustes võivad levida keskkonda.

Kurissoo näeb selles mõttes suure ohuallikana just prügilat, eeldades vaikimisi, et kindlasti ei õnnestu ehitada vettpidavat prügila põhja, mistõttu happelise reaktsiooniga prügila nõrgvesi ongi probleemi kindel tekitaja. Siiski ei ole käsitluses esile toodud, et diktüoneemakilt sisaldab oluliselt ka mineraali püriiti, mis hapniku toimel oksüdeerub ja moodustab sisuliselt väävelhappe lahuse.

Igal ruutmeetril puistangust on võimalik keskmiselt tekitada 500 kg väävelhapet, seega kogu Maardu territooriumil (üle 10 km2, samas prügila ca 20 ha!) on see potentsiaal 5 miljonit tonni!

See reaktsioon on üldtuntud kõikide sulfiidsete mineraalide kaevandamisega seoses ja häid lahendusi eriti suurtele kaevandusalale ei ole. Kõne alla tuleks teoreetiliselt selliste alade tõsine katmine (nt Sillamäe). Sellise lahenduse hind oleks aga astronoomiline. Maardu oludes pehmendab olukorda lubjakivi, mis tekkiva happe praegu neutraliseerib.

Tõnu Kurissoo viited mitmele ELi direktiivile ei ole korrektsed, kuivõrd ELis ei käsitleta kaevandusjäätmeid praegu jäätmeseadusandluse rakendusalas, seega mitte ka otseselt ohtliku jäätmena. Koostamisel on eraldi direktiiv kaevandusjäätmete käitlemiseks. Tallinna uut prügila asukohta on valitud 1970. aastate algusest, kui võeti kasutusele ajutine ladestuskoht Pääskülas. Ikka ja jälle jõuti asukohavalikul Jõelähtmesse. Peamine põhjus eelkõige selgelt maakasutusest tulenevad ületamatud huvide konfliktid kõikjal mujal.

Olen Tõnu Kurissooga nõus, et looduslike tingimuste poolest ei ole Jõelähtme vana karjääriala kindlasti sobivaim paik prügilale. Parim oleks Harjumaal klindi ees ja kambriumi savi avamusalal, nt Viimsis.

Kas aga keegi kujutab ette sellist planeeringut rannapiirkonnas (kinnisvara-) huvide sasipuntras? Kehtivad asukohavaliku nõuded (nii ELis kui Eestis) kohustavad hindama ja arvestama riske, planeerima prügilaid nii, et kavandatud parendavad meetmed näitavad, et prügila ei tekita tõsist keskkonnariski ? seega mitte automaatselt välistama teatud alasid.

Eestis kehtib keskkonnamõjude arvestamiseks keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seadus, asukoha valiku protseduur peab toimuma ka planeerimis- ja ehitusseaduses sätestatud korras.

Probleemid on alati

Kuivõrd nüüdisaegsete prügilate rajamine, eelkõige nende asukohavalik, on alati tõsiseid probleeme tekitanud, siis ei ole reeglina võimalik leida ala, mis täidaks kõiki kriteeriume. Õieti võib sellise ala küll leida keskkonnakaitselises mõttes, kuid valik peab lähtuma ka muudest asjaoludest ? maaomand ja kasutus, kommunikatsioonid, planeeringud jne. Seega, prügila asukoht on alati kompromiss mingite asukohavaliku kriteeriumide osas.

Prügila asukohale on tehtud mitmeid keskkonnaekspertiise, viimati suvel 2001. Keskkonnamõju hindamise programm (KMH) avalikustati Jõelähtme vallas.

KMH koostajate hulgas oli mitmeid teaduste doktori kraadiga eksperte, seega ei ole väga veenev väide see, et keegi ekspert arvas teisiti. Tihti arvavad kaks eksperti vastupidiselt ja ainult ühte saab aluseks võtta!

Oponente polnud

Kõige kahetsusväärsem on aga see, et keskkonnamõju hindamise avalikustamisel ei osalenud ega esitanud oma arvamust ka muul moel ükski Jõelähtme prügila oponent, ehkki KMH töö oli valla kaudu kõigile huvilistele kättesaadav.

Kas Tõnu Kurissoo on selle tööga praeguseks tutvunud? Tuleb siiski tunnistada, et iga arvamuse avaldamise jaoks on oma aeg ja on väga kahju, kui seda ei kasutata! Kogu KMH-le oleks kasuks tulnud, kui oleks toimunud KMH aruande sisuline arutelu, nüüd esindatakse tagantjäreletarkust. Prügilale on väljastatud ehitusluba, on sõlmitud ka leping selle osaliseks finantseerimiseks ELi ISPA programmi vahenditest.

KMH toob välja paradoksina tunduva asjaolu ? viidatud püriidi porsumine ja happelise vee teke toimub juba praegu ja kaevandusväljade pindalasid arvestades on seda väga raske vältida. Prügila rajamisel väldib rajatav kaitseekraan vee filtratsiooni ja peatab sellel alal püriidi porsumise, seega vähendab tervikuna happelise vee teket.

Seega võib prügila rajamisel olla isegi teatud positiivne keskkonnamõju antud alal.

Mõne elaniku vastuseis jäätmete käitluskohtade rajamisele oma lähedusse või ?tagahoovi? (nn NIMBY sündroom ? Not In My BackYard) on laialt levinud ja loomulik reaktsioon. Ka arenenud riikide praktika näitab, et 100-lise heakskiidu taotlemise juures jääksid prügilad ehitamata. Seepärast tuleb vajalikud kokkulepped saavutada eeskätt demokraatliku enamusega ning tema poolt valitud institutsioonidega, järgides kehtivate õigusaktide nõudeid ning nendega sätestatud protseduure.

Tõnu Kurissoo on ühtlasi tugevalt vaidlustanud ka kavandatava Jõelähtme prügila nõrgvete juhtimise Tallinna kanalisatsiooni, mille eesvooluks on meri. Ta näeb siin ohtu eelkõige dioksiinides, mis prügila vetes võivad sisalduda ja mis ei ole tavapuhastites puhastatavad. Dioksiinid tekivad siiski jäätmete põlemisel prügilal. Kui dioksiinid on probleem, siis Pääskülas on see veel suurem probleem.

Ükski prügila pole täiesti ohutu. Mitte kunagi ja mitte kusagil. Ka paneelhooned ei ole ohutud ? mäletame kõik Marja poe juhtumit. Loobume me neisse sisenemast?