Kiiruskatsed kalade kohal

Paraku ei saa rendijetiga ?lihtsalt minna?, ja niikuinii pole passi kaasas ja Soomes tekiks probleem. Helsingi vahet on jetidega sõidetud küll ja igal aastal üha kiiremini.

Jetisõit oli Eestis populaarsuse tipul 5?6 aastat tagasi, mil igamees, kel vähegi raha, pidi mõnes lahesopis põristama. Praegu on see ala poosetajate käest üle läinud võistlussportlastele ja andunud harrastajatele.

Jeti on umbes nagu mootorratas vees, aga lihtsam ja ohutum ? tal pole käike ja ümberminek on vees pehmem kui sillutisel. Samas on ilmselt jetivastaseid rohkem kui tsiklivastaseid, sest see 20 liitrit bensiini, mis riist tunnis põletab, ei ole looduskaitsjatele kuigi meeltmööda number ning mereäärsete külade elanikele ei meeldi päevast päeva merelt kostev põrin. Seepärast sõidetakse vaid sellistes kohtades, kus see elanikke ei sega.

Jetit on kerge lõhkuda ? liiga madalas vees täisgaasiga sõit keerutab põhjakivid või -liiva turbiini ning see rikub masina ära. Remont on kallis, nagu jeti isegi. Ka renditunni hind alates 600 kroonist ja mõnes kohas nõutav neljakohaline tagatisraha teevad sõidu võimalikuks vaid paksul rahakotil. Kuid rahahulgast hoolimata purjus inimesi merele ei lasta!

Ei maksa peljata oskuste puudumist ega kiirust. Sõidu õpetavad instruktorid kaldal selgeks ning kiirust saate ise gaasiga reguleerida. Aga kiirus on tegelikult väga tore. Tõsi, tavapäraseid pidureid veesõidukeil pole ? ainus pidur on gaasi mahavõtmine. Seda tuleb teha kaldast juba üsna kaugel, et mitte rannaliivale põrutada.

Kui aga teistest merel liiklejatest ja kividest eemale hoida, pole jetisõit ohtlik ega hirmus. Loomulikult antakse teile selga ka päästevest. Päikesepaistelise ilmaga tulevad kasuks päikeseprillid, sest vesi peegeldab hästi ja vastu päikest sõites on raske näha.

Esmalt tundub mulle, et sõit on keeruline ja ohtlik, mistõttu keeldun üksinda merele minemast. Jeti laenutanud instruktor Ain Polma istub mu selja taha nõustama ja julgestama ? juhul, kui kaotan pea, saan kohe abi küsida. Tegelikult polegi asi nii hull ning Ain tõestab järskude pööretega, nii et laine meid märjaks pritsib, et sellist suurt perejetit ümber ajada pole kuigi lihtne.

Kahekesi sõites suudan masinast välja pigistada 30?40 miili tunnis, see on ca 60 km/h. Rohkem ei julge. Kui Ain juhtraua ja gaasikangi oma kätte võtab, on kurvid ja kiirus muidugi uljamad ning kihutame lainetel 80 km/h. Mis pole kuigi mugav, sest jeti peksab päris tugevasti vastu laineid ja kiiruse nautimise asemel keskendun enda sadulas hoidmisele.

Kui ma masinat enam ei karda, lähen üksi merele. Tunne on hoopis teine ja jeti kõvasti kergem. Kui nüüd vajutan gaasi, nii palju kui julgen, tõuseb kiiruseseier samuti 80 km-ni tunnis, kuid sõit on pehme ja mõnus ? kaassõitja võrra kergem jeti sõidab pigem vee kohal laineharjadel kui vee sees ning laine ei sega kiiruse nautimist. Kujutlen, kui hea oleks täiesti siledal veel kihutada ning keeran ohkega tagasi sadama poole.

Mõnigi jetilaenutaja pakub teenusena ka jetisafareid. Seda kasutavad Kaberneemes jetisid laenutava Aini sõnul sageli firmad vabas õhus seminaride pidamiseks. Tema pakutava viietunnise safari jooksul käiakse läbi mitu pisikest saart Kaberneeme lahe ümbruses. Saartel peetakse piknikke ja grillitakse liha, selle kõrvale räägitakse ka tööjutte, siis põristatakse järgmisele saarele, kus tehakse jälle töö- ja teepeatus. Paap Kõlari safarikeskus korraldab jetisafareid Hiiumaa ümbruses, Saaremaa põhja- ja looderannikul ning mujal. Koosolekud väljaspool nõupidamisruume on värskendavad ülemustele ja ilmselt pole ka töötajatel midagi sellise tööpäeva vastu.