Piirangud ettevõtlusele

Kohatine vihameelsus, millega osa avalikkust ja poliitikuid on aastate jooksul suhtunud üürimaja omanikesse, väljendab tegelikult nende harjumatust laialdase eraomandiga. Selle kaitse, arendamine ja puutumatus ei näi kellessegi puutuvat.

Üürimajaomanike diskrimineerimist veel põlistades toetas Riigikogu hiljuti seadussätteid, mis pikendavad tagastatud majades sisuliselt nõukogudeaegseid üürilepinguid täiendavalt tervelt viie aasta võrra. See on liiga pikk periood riigi jaoks, kes propageerib end kui vabaturumajanduse ja õigusriikluse näidist.

Näitlikkuse huvides võiks esile tuua kolm peamist piirangut, mis muudavad üürimajaomanike sihipärase tegevuse sisuliselt võimatuks.

Esimene piirang. Kogu omandireformi kestel on kehtinud ülimadalad üüri piirmäärad, mis tegelikult nullivad omanike püüdlused maja elementaarseltki korrastada.

Tallinnas on nimetatud määr juba teist aastat 15 kr/m2, ehkki elamuseadus kohustab seda igal aastal ümber vaatama. Kuna tarbijahinnaindeksi kasv nulliga ei võrdu, on muutmise vajadus juba teoreetiliselt olemas. Tallinna piirang jääb seejuures vabaturuüürile umbes 5?6 korda alla. Pärnus on üüri piirmääraks koguni 7 kr/m2.

Samas on Tartus ja Rakveres üürid vabaks lastud, ning midagi drastilist pole juhtunud. Öeldust nähtub, kuivõrd majanduslike tõekspidamiste vastaselt ja isegi võrreldavates tingimustes üüripoliitika oleneb ainult linnajuhtide poliitilisest suvast. Sama tüüpi maja omanik Pärnus on oma Tartu kolleegist palju halvemas seisukorras ainult sellepärast, et suvepealinna juhid lihtsalt ei jälgi majandusloogikat.

Toodud näidetest järeldub, et elamumajanduslik seadusandlus ja kogu selle majandusharu korraldus on vildakas ja nõuab kiiret parandamist.

Teise piirangu moodustab juba vaadeldud ENSV-aegsete üürilepingute jätkuv pikendamine. Taasiseseisvumisperiood on juba nii pikk, et peaks olema lausa piinlik sovetlikke piiranguid rakendada.

Kui omanik kahe eelmise piirangu mõjul näiteks leiab, et tal ei õnnestu elamut majandada, ja otsustab siis lihtsalt sinna elama asuda, et mingitki hõlpu majast oma perele saada, selgub, et seegi osutub peaaegu võimatuks. Esiteks pole enamikul üürnikest kusagile minna, vabalt turul kujunenud üüri ei suudeta maksta. Teiseks on kogu protsess omaniku jaoks keeruline ja üürnike keeldumisvõimalused suured. Seepärast osa omanikke toetabki munitsipaalelamufondi loomist.

Eespool toodud probleemide tõttu ongi osa majaomanikke teinud ettepaneku, et riik vabatahtlikkuse alusel mõistliku hinna eest üürimaju tagasi ostaks, edasiseks erastamiseks üürnikele. Kuid kuuldavasti pole selleks raha. Seetõttu jääb riigist mulje, et suur osa avaliku sektori elamumajanduslikust sotsiaalfunktsioonist soovitakse kanda üle majaomanikule.

Riik ei tohiks teadlike kitsendustega provotseerida omanikke vara maha müüma. See oleks sisuliselt sundmüük.

Samal ajal on reformide 11 aasta jooksul koos üürnikega välja pakutud asjalikke stsenaariume pingelise olukorra lahendamiseks või leevendamiseks. Ehkki väljatöötajatele tunduvad need juba enesekordamisena, tuleb kava nähtavasti üha uuesti esitada. Allpool toodud meetmed kattuvadki suures osas üürnike vastavate ettepanekutega, välja arvatud üüri piirmäära probleem.

1. Munitsipaalelamufondi loomine suuremates linnades analoogiliselt Põhjamaadega. Soomes on see näiteks 30 üldisest, Tallinnas aga ainult 8 ümber. Selle fondi rajamine ei pruugi tähendada otseselt elamute ehitamist. Võimalik on seda luua elamute ostmise, rentimise, renoveerimise jms teel. Munitsipaalelamufondi ei vaja ainult üürnikud ja osa omanikke, vaid ka noored pered, lastekodust lahkujad, vangist tulnud, invaliidid jpt. 2. Üüri piirmäärade kaotamine koos üürilepingute tähtaegade lõpetamisega. Nagu Tartu kogemused näitavad, pole see üle jõu käiv ülesanne. 3. Sooduslaenud üürnikele eluaseme soetamiseks ja omanikele majade korrastamiseks. 4. Range kontroll vabanevate korterite ja nende jaotamise üle. Nendest neljast abinõust on mingil määral, kuid mitte piisavalt kasutust leidnud kaks viimast. Seepärast tuleb toetada munitsipaalelamufondi loomist Tallinnas ning üüride vabaks laskmist.

On tõenäoline, et elamumajanduse kestev madalseis suuremates linnades hakkab varem või hiljem pidurdama majanduselu, sealhulgas ka äritegevust. Riigil ja poliitikutel oleks vaja üle saada primitiivsest politikaanlusest elamumajanduse küsimustes. Üürimajade omanikud on teistega võrdsed eraettevõtjad.