Vagurad määd niidukipõrina asemel

ESKO Koolituse juhataja Riin Ehin on lambaid kasvatanud aasta. Kõik sai alguse sellest, kui ta koos abikaasa Madis Peiliga ostis Tõstamaa vallas mereäärses kalurikülas maatüki. 14 hektarit kadakast rannaniitu tahtis hooldamist ? muidu kasvanuks padrikuks ? ning kes sobiks selleks paremini kui isiklik lambakari. Lammas piirab muru kivide ja kadakate vahelt, kuhu niidukiga ei pääse, lisaks sööb kadakad ilusaks ümaraks.

Lammaste ost pole Ehini sõnul praegu Eestis kuigi lihtne. Esiteks ületab nõudlus pakkumist oluliselt ja on kohti, kus sündivad talled aasta jagu ette ära müüdud. Teiseks tuleb vaadata, et ostetav kari oleks puhas ? lammaste hulgas levib viirushaigus maedi-visna, mis kohe silma ei paista, aga aastate pärast välja lööb.

Looma tervis ongi Ehini sõnul selle hobi hellim koht: lammas on vastuvõtlik ja õrn. Nii vaatab ta hoolega, et hein, mida oma loomadele talveks teeb, oleks kindlasti loomulikult kasvanud ja ka muu toit puhas.

Riin Ehin ja abikaasa, mõlemad bioloogi haridusega, ostsid üheksapealise lambakarja eelmise aasta oktoobris. Müüjad ega ostjad ei teadnud tehingu ajal, et kolm utte olid tiined, ning pärast jõule sündis kolm talle karjale lisaks.

Maakodus, mis Tallinnast paaritunnise autosõidu kaugusel, käib pere nii sageli kui võimalik. Kui võimalik pole, aitab loomi hoida naaber. Riin meenutab anekdootliku loo sellest, kuis ta kusagil rahvusvahelisel konverentsil sai ühelt naabrilt telefonikõne, et lambad on küla peal laiali ja võtku ta nüüd midagi ette. Keset imestunud väliskülalisi helistas ta abikaasale, kes ajas kaugjuhtimise teel (st tegi mõned kõned ja palus teistelt naabritelt abi) lambad tagasi kodukarjamaale.

Ehini kogemus näitab, et ka kolmandat põlve linlane saab lambapidamisega hakkama. Veterinaari, Eesti Lambakasvatajate Seltsi, heade naabrite ja kogemustega lambapidajate abiga on aasta lambapidamist kenasti möödunud ja perekond mõtleb karja suurendamisele. ?Meie maa hooldamiseks on vaja 36 lammast,? teatab Ehin ja selgitab, et see on lihtsalt välja arvutatav: ühe hektari maa hooldamiseks on vaja 0,3?1 loomühikut ning üks loomühik võrdub viie lambaga.

Lammast kui maahoidjat on raske millegagi võrrelda. Ehin peab suurepäraseks äriideeks pidada ületalve korralikku lambakarja ning suvel loomi looduskaitsealadele, valdadele või teistele maaomanikele välja rentida ? niite puhtaks sööma. Riik maksab maaomanikule, kes teatud tüüpi niitudel loomi peab, loodushoiu eest ka toetust.

Lammas sööb peamiselt rohtu, ampsab ka oksi puudelt-põõsastelt. Lisaks karjamaal leiduvale annab Ehin neile iga päev lisasööki, et loomad metsikuks ei läheks. Seepärast tervitab kari reedel maale saabuvat perekonda rõõmsa määgimisega ja ruttab klõbinal aia äärde tervitama. Ehini sõnul on ka lapsed rahul: kui tuleb isu lammast silitada, sirutad käe leivaga välja ja nad tulevad ise, ei pea neid mööda heinamaad taga ajama. Talvel söövad lambad kuiva heina, juurvilja, vilja ja spetsiaalset mineraalainete segu.

Lihaks teha ühtegi looma ei raatsi Riin ega lapsed, ehkki paar restorani on juba küsinud. Mereäärsete lammaste liha pidi eriti hõrk olema, soolasisaldusega kadakad mõjuvad lihale kui isemoodi marinaad. Aga lambalihamõtetest eemale hoidev perekond on kõikidele lammastele hoopis nimed pannud: karunäoga on Mõmmi, kõige suurem Pipi, jäär on Lennu jne. Ühesugused, isikupärase välimuse või iseloomujoonteta on Lotted, kõik viis tükki.