Milleks raha euroskeptikutele?

Eesti rahvast kutsutakse 2003. aastal tegema otsust Euroopa Liiduga (EL) ühinemise küsimuses. Valitsus on alustanud massilist teavitustööd liitumisläbirääkimiste tulemuste kohta. Uus ajakiri ?Eesti otsus? püüab küll jätta erapooletut muljet, kuid tegelikult on ta üks osa ?jah ? kampaaniast, sest ajakirja koostamisse pole kaasatud ?ei? ütlejate esindajaid.

Nii saavad ELi pooltargumendid ajakirjas paratamatult tugevamalt esitatud kui vastuargumendid. Valitsus on palganud Eesti poliitilise ja majandusliku eliidi projekti elluviimiseks parimad meediaeksperdid ja kampaaniameistrid. Rahva euroteadvust on püütud ?jah? suunas juba nii kõvasti mõjutada, et tekkimas on nõukogudeaegse propaganda efekt - ei usuta enam midagi.

Selline olukord ei taga, et rahvas saaks teha kavandataval referendumil vaba ja teadlikku valikut. Ainsana taunis Siim Kallase kava jätta euoskeptikud ilma rahata (?Äripäev? 20.12.02), juhtides tähelepanu asjaolule, et ?? see ei tohiks minna teisitimõtlejate represseerimisele. Õigem oleks vastuväited ära kuulata ja püüda need veenvalt kummutada, kui õnnestub? Valitsus peaks kampaania rahastamisel arvestama demokraatlike riikide kogemustega, kus demokraatia standardid ja kodanikuõigused on meie senistest suuremad.

Kas tõesti peab liberaalile meelde tuletama, et ükski stabiilne demokraatia ei toimi ilma kriitilise avaliku debatita ja pluralistliku vaba meediata. Valitsuse soov rahvast kiiresti informeerida ja oma usku pöörata on küll mõistetav (uued valimised lähenevad), kuid mõistetav peaks olema ka see, et suhtumist ELi ei saa lõplikult kujundada enne, kui liitumislepingu sadadesse lehekülgedesse ulatuv tekst on valmis, eesti keelde tõlgitud ning tema sätete mõju Eesti riigi ja rahva käekäigule põhjalikult läbi analüüsitud. Ei saa ju paljudeks aastakümneteks kujundavat otsust teha virvatulede, isegi mitte suurte abirahade ja euroametnike kõrgete palkade lootuses. Otsus peaks tuginema ikka kainele majanduslikule analüüsile reaalsetest liitumismõjudest erinevatele huvigruppidele ja riigile tervikuna pikema aja jooksul, aga ka õiguslikule analüüsile, kuidas EL mõjutab Eesti põhiseadust, õigussüsteemi ja rahva võimu.

Tähtsusetuks ei tohi pidada ka Euroopa Tuleviku Konvendi töö lõpptulemust, millest võib selguda, millise ELiga me ikka liitume. Isegi seda ELi, millega Eesti sõlmis assotsiatsioonilepingu ja alustas liitumisläbirääkimisi, paraku enam peale Nizza lepingu jõustumist ju pole.

Veelgi enam, mitmed sotsiaalteadlaste uuringud on leidnud, et eestlased tajuvad ELi võõrana, isegi eksistentsiaalse ohuna. Äsja kättevõidetud vabadust ei olda valmis nii lihtsalt ja odavalt käest andma. Oma riik on eestlaste reliikvia!

Nii nagu riigieelarvest saavad raha nii valitsuskoalitsiooni kui ka opositsiooni kuuluvad erakonnad, nii peaksid saama riigi toetust nii EL toetajad kui ka vastased. Lisaks rahastamiseküsimustele on vaja üle vaadata ka euroreferendumi küsimus.

See peaks olema üheselt arusaadav (ei tohiks sisaldada kahte eraldi küsimust nagu seisab Riigikogu vastavas otsuses) ning kooskõlastatud mõlema osapoolega (st ?jah? ja ?ei? vastajate esindajatega). Lisaks peaks olema mõlemale kampaaniale tagatud ka võrdne juurdepääsu meediakanalitele, ning välistada tuleks ELi institutsioonide ja välisriikide esinduste sekkumine rahvaarutelu ja referendumi käiku.

Tahaks loota, et valitsuse ja riigikogu liikmed käituvad euroreferendumi korraldamisel nagu täiskasvanud.

Praegu jääb küll mulje, et Eesti riiki saab paari leluga nagu väikest last ära osta ning riigikogu koosneb noorukites, kes sotsioloogiat rahvaküsitluse küsimuse koostamist pole veel õppinud.