Eesti nafta on leitud

Ligi 30 aastat tagasi tegi Norra kaks suurt otsust: esiteks, mitte ühineda Euroopa Ühendusega ja teiseks loodi kodumaine naftafirma Statoil. Me teame, kui rikkaks on Norra tolle otsuse tagajärjel saanud.

Eestil on sel aastal võimalik teha kaks samasugust otsust. Neist esimene puudutab Euroopa Liitu astumist ja teine energia müüki ? nii nafta kui elektrienergia puhul on tegemist sisuliselt sama asjaga.

Seni on Eestis vähe räägitud sellest, et ELiga toimuvate läbirääkimiste tulemused annavad meile võimaluse toota konkurentsivõimelist energiat ilma täiendavate investeeringuteta kuni aastani 2015. Räägime aga sellest, kui tähtis on see, et saame ELilt juurde mõnisada tonni piimakvooti. Kui palju rahvuslikku rikkust suudame toota mõnesaja piimatonniga? Kulude ja tulude vahet arvestades on tulemus umbes ümmargune null.

Mis aga juhtuks siis, kui saaksime täiendavalt eksportida 330?500 GWh elektrienergiat, tehes seda kas või poolega tänasest turuhinnast? Siin on tulude ja kulude vahe sadades miljonites kroonides.

Ma ei taha siin eelistada energeetikat põllumajandusele või vastupidi ? mu eesmärk on vaid selgitada, mis juhtuks siis, kui Eestis rakendataks energeetika riiklikku arendus- ja müügiprogrammi.

Hakates suurtes kogustes naftat eksportima, ei arutlenud norralased selle üle, et tegemist on rahvusliku varaga, millest saaks kunagi kauges tulevikus palju-palju plastikseebikarpe vormida.

Usun, et Eestis tekib rahvusliku vara mahamüümise probleem kohe päevakorda, kui keegi põlevkivitootmise suurendamisest juttu julgeb teha. Samas on aga Soome ostusoovi rahuldamiseks vaja kaevandada vaid 11 miljonit tonni põlevkivi aastas praeguse 10 miljoni tonni asemel.

See tähendab karmis reaalsuses, et järgmise saja aasta asemel jätkuks põlevkivi ?vaid? 90 aastaks. Ning seda vaid juhul, kui meil õnnestuks järgmise 90 aasta jooksul soomlastele maha müüa nende maksimaalne energialisavajadus. Vaja on ainult kaablit. Kaablit, millest on unistatud juba aastaid, aga otsuse, veel enam tegudeni pole jõutud. Eesti-Soome püsikaabli ehitamine maksaks ainult 100 miljonit eurot, ehk sama palju kui uus kunstimuuseum.

Kui eestlased oleksid otsustanud põhimõttel first things first, oleks meil praegu kaabel juba olemas ning kunstimuuseumi ehituse oleksid kinni maksnud soomlased oma energiaostudega.

Kuna meie põlevkivielektrijaamad ei tööta praegu täisvõimsusel, pole energia ekspordiks vaja tehalisainvesteeringuid ? kui kaabel on paigas, võiks panna jaamad maksimumi peale ja ülejäägi maha müüa. Sama on kaevandustega, kus tekiks lisaks muule veel palju uusi töökohti.

Põhja-Euroopas valitseb praegu meeletu energiakriis. Kui oleksime lasknud kaabli merre eelmisel sügisel, olnuks kevadeks juba kolmandik kaablist tagasi ostetud. Oleksime tõenäoliselt saanud müüa 500 GWh elektrienergiat oletusliku hinnaga hinnaga 1,5 krooni kWh. 150 miljoni krooniste kulude juures oleksime teeninud 750 miljonit. Puhaskasum 500 miljonit.

Võidakse väita, et Norra jõed hakkavad tuleval suvel kiiremini vulisema ja siis jääb kaabel tühjalt seisma. Esialgsed prognoosid aga näitavad, et energiakriis Põhjalas püsib vähemalt kuni Soome uue aatomielektrijaama valmimiseni aastal 2008.

Isegi kui energia hinnad langevad Põhjalas 7 korda (mida ma ei usu), saame kasutada kaablit odava energia ostmiseks Venemaalt. Saaksime tekitada konkurentsi ning valikuvõimaluse tarbija jaoks.

Kokkuvõttes: kaabel on riskivaba äri, kui arvestame, et aastaks 2010 suureneb elektrienergia tarbimine Soomes 17, Norras 8 ja Rootsis 4. Meie müüdav moodustaks isegi vaid sellest kasvust protsendi murdosa.

Eesti Energia finantsdirektor Sandor Liive kirjutab 7. jaanuari Eesti Päevalehes: ?Põlevkivienergia eripära on, et see on stabiilne ja kättesaadav... Põlevkivielektri hind ei sõltu USA dollari kursist, nafta maailmaturuhindadest ega ka veetasemest jõgedes?.

Asi selge ? vaja ehitada. Aga arvestada tuleb ka roheliste seisukohti, kes on vastu fossiilsete kütuste, sh põlevkivi põletamisele ja rahvusliku loodusressursi müügile. Samas leiab Säästva Arengu Instituut, et põlevkivi on keskkonnasõbralik ning selle põletamine ei ohusta keskkonda, kui seda tehakse uutes, Eesti Energia tellitavates kateldes. (Arvestada tuleb muidugi, et uuringu on tellinud Eesti Energia.)

Nii on projekti suhtes poolt- ja vastuargumente, kuid minu arvates on tähtsaim mõte, et me ei müüks rahvuslikku rikkust odava hinna eest välismaale, vaid konverteeriksime selle ümber muudeks väärtusteks, mis summa summarum oluliselt tõstaks Eesti läbilöögivõimet.

Projekti arvestuslik tulemus: müügitulu eksporditavalt elektrilt u 500 miljonit krooni aastas; täiendavalt kuni 400 töökoha loomine; täiendav strateegiline varustuskanal, mis on kindlasti tähtsam kui teravili.

Kui elektrienergia maailmaturu hinnad langevad alla omatootmise muutuvkulude, saab sama kaabli kaudu osta energiat Soomest ja Venemaalt, tagamaks konkurentsi ja odavat enegiatooret meie ettevõtetele.

Nii nagu jäälõhkujat ei saa siis osta, kui seda vajavad kõik (näide tänasest Eestist), ei saa kaablit hakata merepõhja laskma siis, kui selleks tundub õige aeg olevat! Alustada tuleb ikka mitu aastat varem. Eesti Energia on teinud mitu aastat jõupingutusi selle projekti elluviimiseks ja Liive sõnul võiks kaabli ehitamine olla paari aasta küsimus.

Et mitte-eestlaslikult minna sõnadelt üle tegudele, peaks riik projektis võtma enda kanda osa riske ja andma võimalikele investoritele tagatisi. Meil on valida, kas istume ja unistame kullahunniku otsas nälgides edasi või hakkame elama sama hästi kui norrakad või isegi paremini. Paremini seepärast, et norrakatel ei ole EList saadavat eelist ? lihtsaid majanduse arengut soodustavaid toetusi, sh põllumajandusele.