Koske pidi üles

Mida teevad alpinistid, kui rohi ja kivi saavad jalge all otsa, asemele tuleb lumi ja jää ning ikka on vaja edasi minna? Nad võtavad kätte kirka, seovad saabaste alla ?kassid? ning astuvad edasi.

Kui nad aga parasjagu mägedes pole, tuleb koduste vahenditega oma oskusi lihvida ja uusi tekitada. Selleks käivad nad sisehallides kaljuronimisseintel harjutamas ja võistlemas ning talvel väljas mööda jääseinu üles ronimas ja ka võistlemas. Mida vertikaalsem sein, seda õnnelikumad nad on.

Jääronimist saab proovida ka iga soovija, kes esialgu mägedesse ei kipu. Esimene tingimus selleks on jää. Veel nädala eest oli Jägala juga pea üleni jääs ning lai sein, endine juga, ronimiseks valmis. Üks sellise meelelahutuse pakkujaid on Airola Seikluste OÜ omanik, 29aastane alpinist Toomas Holmberg, kes seinupidi turninud kuus aastat.

Jääronimist saab Eestis harrastada siis, kui nädal-paar on kõva külm olnud ? siis külmuvad joad. 17 meetri kõrgusele Rannamõisa pangale tekib ronimiseks sobiv jää aga alles märtsis.

Toomas Holmberg väidab, et jääronimine on ohutum kui kaljuronimine. Sest kaljusse löödud nael, mis teid hoiab, võib välja tulla, jäässe keeratud puur aga istub seal tugevalt sees ? kui tulebki lahti, siis koos suure tükiga mäest.

Esmalt õpetatakse see, kes iial kasse näinudki pole, nendega õigesti käima. Seda tehakse jalgu trampides, et metallkihvad korralikult jäässe rammida. Ka laugel jäänõlval seljakott seljas astudes pole nali, kui libastute ja kukute. Kassikihvad on spetsiaalsest ülikõvast metallisulamist, mis ei väändu.

Veidi järsemat nõlva pidi üles minnes lüüakse kirkakihv tugevalt jäässe või lumme ning kõnnitakse kassiotstel ? varvaste ees on neli suurt kihva, mis rammitakse tugevalt jäässe. Toetudes neile neljale kahe jala all ja kirkale kahe käe all minnaksegi pisikeste sammudega üles. Alla tullakse samamoodi, ainult selg ees. Kui nõlv kannatab, võib tulla ka väikeste sammudega kassi jäässe trampides. Oluline erinevus proovimise pärast proovimisel ja reaalsel matkamisel on see, et matkal ajab seljakott teid tasakaalust välja ja kukkumisoht on suurem. Muidugi õpetatakse enne ka kukkumine selgeks, sest kui libisema lasete ja esimestel meetritel pidama ei saa, on kindel minek, ütleb Holmberg.

Kui päriselt seinani jõuate ? olgu see 70-, 80- või 90kraadine ? tuleb appi võtta teinegi kirka. Töömeetod on lihtne: kasutate kõiki jäsemeid, kolm punkti neljast peab kogu aeg seina küljes fikseeritud olema. Lööte ühe ja teise kirka tugevalt seina, neist kinni hoides ühe kassi nina ja teise kassi nina. Nüüd olete kahe käe ja kahe jalaga seina külge klammerdunud. Murrate ühe kirka seinajääst välja ja lööte veidi kõrgemal uuesti sisse, teisega samamoodi. Siis tõmbate ühe jala jääst ja rammite veidi kõrgemale? Ja sedasi edasi, kuni üleval olete. Ei midagi liiga keerulist. Võistlustel ronitakse 18-meetrisest seinast poole minutiga, algaja saab selle ajaga kaks kirkat ja ühe jala kinnitatud.

Riietuse juures on olulised tugevad saapad ja pigem veidi suured kui parajad ? pehme jalatsiga lõhute jalad ära, kui neid minuteid järjest vastu ülikõva jääseina peksate. Allakirjutanul olid küll tugevad paksu tallaga talvesaapad, ometi olid pärast ronimist paar päeva varbad valusad. Kõik pealmised riided püüdke kombineerida võimalikult vettpidavad ? jää on vesi ja kui riided vett imavad, on teil külm, märg ja paha ronida ning olla.

Müts kaitseb jääkildude eest, mis kirkat seina raiudes laiali lendavad, tegelikult ei tee paha ka heleda klaasiga prillid, et killud silma ei paiskuks. Kindad peaksid olema samuti veekindlad, Holmberg soovitab eelistada labakuid. Üldjoontes: riietuge soojalt, kuid mitte liiga paksult-kohmakalt, nagu ikka talisporti tehes.

Kõrgusekartjail ei maksa jääronimist peljata ? alustamiseks piisab ka neljameetrisest jääseinast, mis ei pea tingimata püstloodis olema, nii et tundub, nagu oleksite järsul mäenõlval, mitte kõrge seina otsas. Ning kui libastutegi või seinast lahti tulete, ei saja te alla, vaid jääte julgestusköie otsa tilpnema ja laskute aeglaselt-valutult maha.