Looduslike oludega arvestamine säästab kütteraha

Eesti paiknemine kliimavöötmes, kus nelja kuu keskmine välisõhu temperatuur jääb alla 0 °C, loob olukorra, et peame oma eluruumide kütmisele kulutama aasta jooksul märkimisväärse summa oma sissetulekutest. Tänavune karm talv peaks kainestama ka optimiste, kes leiavad, et hoonete küttesüsteemide võimsusi võiks vähendada.

Mida tuleks siis silmas pidada uue elamu kavandamisel? Võiks lähtuda kolmest postulaadist:

Kütus ja energia on kallid ja üha kallinevad,

Fossiilsete kütuste varud on lõplikud ja saastavad põletamisel loodust,

Mida kvaliteetsemalt ja soojapidavamalt on maja ehitatud, seda vähem kulub kütmiseks energiat.

Kuidas esitatud teadmisi rakendada oma maja kütteviisi valikul? Elamu on üks väärtuslikumaid objekte perekonnale ja energiakulu üks suuremaid jooksvaid väljaminekuid. Seega oleks mõistlik kallilt ehitada ja odavalt ekspluateerida. Muide, see reegel kehtib nii kõigi tehnosüsteemide kui ka hoone kui terviku kohta.

Iga kaasajal ehitatav hoone peaks olema ökoloogiliselt tõhus, mis tähendab, et nii hoone ehitusprotsess kui ka selle hilisem kasutamine tekitaksid loodusele võimalikult vähe kahju. Jõuame järeldusele, et hoone kütmiseks tuleks võimalikult vähe energiat kasutada. Selleks on mitmeid võimalusi.

Esmalt on võimalik maja konstruktsiooni kavandada ja seda loodusesse paigutada, arvestades kohalikke klimaatilisi tingimusi ja ümbruskonna iseärasusi. Näiteks saartel, kus kütteperioodi kraadpäevade arv on väiksem kui mandri siseosas, ei saavuta talvised miinimumtemperatuurid peaaegu kunagi seda väärtust, mida näiteks Jõgeval või kus tuuliseid päevi tunduvalt rohkem kui sisemaal metsade vahel, peab maja tuulepidavusele palju rohkem tähelepanu pöörama kui soojustamisele. See ei tähenda loomulikult et saartel võiks soojustusele erilisi mööndusi teha.

Sisemaal ja nn külmapoolustel on asi vastupidine ja hoone soojustuskihi omadused ja paksus muutuvad määravamaiks küttekulude seisukohalt. Tuulistes paikades peaks elamu varjulisematesse kohtadesse paigutama. Vahetult kallasraja piiri taha sobiksid siiski ainult suviseks kasutamiseks olevad hooned. Künklik ja mägine maastik võimaldavad hoone osaliselt pinnasesse rajada. Näiteks nõlva languse suunas avanevad kõik korrused, aga tõusu suunas näeme ainult katust. Selline paigutus vähendab hoone kiiremalt jahtuvat välispinda ja küttekulusid.

Teiseks võimaluseks on rajada maja nii, et oleks maksimaalselt kasutatud looduse poolt antud soojus ehk päikesekiirgus. Ühe hoone pikematest külgedest võiks jätta risti kagu-lõuna-edela suunaga. Sel juhul on ka katusele paigaldatavate sooja tarbevee valmistamiseks kasutatavad päikesekollektorid efektiivseimas asendis. Maja piirdeid saab kavandada ka nii, et oleks võimalik salvestada nn passiivset päikesekiirgust. Selleks tuleks ehitada massiivseid soojust salvestavaid seinu või kahekihilisi väljastpoolt klaasist seinu.

Viimasel ajal võimust võtnud ääretult sopiliste ja torniliste ning keerulise konfiguratsiooniga hoonete soojuse kadu on märksa suurem kui lihtsatel nelinurksetel hoonetel. Mida vähem välispiirete pinda köetava mahu kohta tuleb, seda vähem kulub kütust. Selles suhtes oleks ideaalmaja kerakujuline, muide polaaruurijad on seda arvestanud. Keerulise konfiguratsiooniga elamutel tekib sagedamini ka muid probleeme (külmad niiskuvad nurgad, suured hoolduskulud jne) peale suurte küttekulude.

Autor: Ülo Kask