Kemikaalide aktsiisiladu?

Uut aktsiisiseadust ja tõenäoliselt ka paljusid teisi Eestis paberile visatavate ettevõtlust puudutavaid seadusi tuleks tõsiselt analüüsida kui nähtust. Aktsiisiseaduse eesmärk peaks olema üks: tagada seaduspäraste maksude laekumine riigikassasse. Samas aga peab tõdema, et hiilimisi on seadusesse sisse kirjutatud täiendava maksutulu genereerimine Eesti ettevõtjate arvel.

Seadusekirjutaja loogika on väga lihtne: seadus muudab ettevõtjate tegevuse keerukamaks ja kulukamaks, iga ettevõtja poolt tehtud kulutus aga genereerib täiendavat maksutulu riigile. Millised on siis need uuest Aktsiisiseadusest tulenevad lisatuluallikad.

1. Pikeneb kaupade logistiline käitlusahel. Et aktsiisialuseid kemikaale ei saa teatud juhtudel enam ilma tolliladu läbimata importida, lisandub senistele kuludele tasu tollilao teenuste eest.

2. Kuna teatud juhtudel pole võimalik lahti tollida erinevaid kaupu ühel deklaratsioonil, suureneb impordideklaratsioonide arv. Iga deklaratsioon maksab ja riik saab lisaks veel mitmekordse riigilõivu.

3. Mida suurem on kaubaga teostatavate operatsioonide arv, seda suurem on tõenäosus, et mõnel paberil leitakse inimlik viga, iga viga aga tähendab jällegi lisatulu riigile. Süsteem, nagu iga korralik bürokraatia, toodab ennast ise.

4. Seadusesse on sisse kirjutatud nõue: aktsiisilaopidaja peab olema akrediteeritud vastavalt mõõteseadusele. Tegemist on akreditatsiooniga, mis on sarnane ISO kvaliteedisertifikaadi hankimisele. Ettevõtja peab selle nõude täitmiseks palkama spetsialisti, kes suudab aktsiisilaopidaja akrediteerida, ja akrediteerimise eest maksma tasu riiklikule Akrediteerimiskeskusele. Kuidagi märkamatult on riigiasutusele sundkliendid külge keevitatud.

Lisaks piirab seadus räigelt ettevõtjate tegevusvabadust: firmad, kes seni on aktsiisikemikaalidega aktsiisivabalt kauplemiseks aktsiisivabastuse saanud, ei saa uue seaduse järgi enam aktsiisivabastust. Maksuameti andmetel pole Eesti ettevõtetega, kellel on senise korra järgi kemikaalikäitleja aktsiisivabastus, maksuprobleeme.

See tähendab üheselt ja selgelt, et vajadust ülibürokraatliku, kulusid kasvatava ja mõttetuid investeeringuid dikteeriva uue kontrollmehhanismi rakendamiseks ei ole. Vastava järelepärimise Maksuametile tegi Keemiatööstuse Liit ja Rahandusministeeriumile oli see üllatuseks.

Aktsiisialuste kemikaalide nimekiri on põhjalikult läbi töötamata, kuna üllatuslikult võivad löögi alla sattuda nt seebi ja küünalde tooraine, mida keegi bensiinipaaki ei vala. Tolliameti andmetel olid 2001. ja 2002. a aktsiisinimekirja kemikaalide hinnad 500 kuni 350 000 kroonini. Kes valab bensiinipaaki kemikaali, mis maksab 350 krooni liiter? Keemikud on muidugi piisavalt leidlikud, et enamikul juhul kasutada mõnda teist kaubakoodi, aga see on ju seadusetulbast ümber minek?

Teatud juhtudel pole keemiatehastel võimalik tegevust jätkata, kuna tootmine tuleks viia aktsiisilattu, aga aktsiisiladu ei ole võimalik asutada. Ei ole mõeldav, et suurest keemiatehasest, mis laseb välja erinevaid tooteid, saaks välja lõigata ühe tüki, piirata selle aiaga ja kuulutada see aktsiisilaoks.

Aktsiisiladu ei saa moodustada keemiaettevõte, kelle territooriumil asuvad teised ettevõtted: aktsiisilao territoorium on aktsiisilaopidaja ainukasutuses.

Lisaks ei ole võimalik aktsiisivabastust taotleda laborikemikaalide valmistajatel, kes tegelevad ülipuhaste ainete valmistamisega; kuna nad ei tee lähtekemikaalist ?midagi muud?, siis jääb kemikaali kaubakood samaks ja aktsiisivabastust taotleda ei saa. Probleemid uue seadusega on nii keemiatööstusel, alkoholikäitlejatel kui autovedajatel.

Rahandusministeerium ja Tolliamet keeldusid ettevõtlusorganisatsioonide ettepanekuid arvesse võtmast. Koos käidi küll poole aasta jooksul mitmeid kordi, aga tulemus oli null. Rääkisime ja selgitasime, kuidas toimivad Euroopa Liit ja meie põhjanaabrid Soome ja Rootsi.

Soome Keemiatööstuse Liidust öeldi otse: ?Meie küll nii rikkad ei ole, et sellise lollusega tegeleda. Kemikaale on neli miljonit. Igaüht neist käideldakse eri viisil. Enamus neist on ohtlikud kemikaalid. Kuidas on võimalik kirjutada seadus, mis reguleerib ühtviisi nii suitsupaki kui tule- ja plahvatusohtliku vedelkemikaali käitlemist?? Samasugune seisukoht tuli Rootsist.

Rahandusministeeriumi üks peamine argument, miks tuleb kemikaalide käitlemine viia aktsiisilattu, oli ja on siiani väide: ?Euroopa Liidu direktiivid näevad nii ette ja meie peame neid täitma?. Tegemist on otsese, teadliku ja sihikindla valetamisega. Eurodirektiivid kohustavad liikmesriike garanteerima kütusena mittekasutatavate kemikaalide aktsiisimaksust vabastamise. Mitte üheski asjassepuutuvas eurodirektiivis ei ole kohustust kemikaalide sundaktsiisiladustamiseks. Tegemist on osava lollitamisega mingite oma eesmärkide täitmiseks.

Eurodirektiividest saab välja lugeda, et liikmesriikidele on jäetud õigus ise luua vajalik kontrollimehhanism aktsiisimaksude laekumiseks: see annabki Rahandusministeeriumile õiguse teha, mis pähe tuleb.

Eurodirektiividega on otseses vastuolus teinegi asjaolu: seaduses ei ole ette nähtud võimalust makstud aktsiisimaksu tagasi taotleda. Tõenäoliselt on palju juhtumeid, mil oleks mõistlik kemikaali impordil aktsiisimaks ära maksta ja kuna kemikaali ei kasutatud kütusena, see hiljem tagasi taotleda. Näiteks juhul, kui importijal mingil põhjusel aktsiisvabastust veel ei ole, aga ta taotleb seda, kaup aga juba saabus.

Riigivalitsejad räägivad kogu aeg suuresõnaliselt majanduskasvust, tegudes aga väänatakse ettevõtjate kaela üha rohkem koormisi. Üha enam tundub, et Rahandusministeeriumis ei saada aru, kust tekib raha riigikassasse.