Liitumisega ei pruugi kaasneda reaalpalga tõusu

Kuid rahvas on huvitavad mitte üksnes palkadest, vaid eelkõige reaalsissetulekust, st. kuidas palkade kasv on suhestatud tarbekaupade, sotsiaal-, haridus- ja kultuuriteenuste ning kinnisvara hindade kasvuga, aga ka otseste ja kaudsete maksude suuruse jt. reaalsissetulekuid mõjutavate teguritega.

Tõsi, EL ühinedes, peaksid keskmised palgad tõusma, kuid paljudel võivad palgad ka langeda. Oleks vaja välja selgitada kasvõi peamiste tööhõive sfääride lõikes, kes võidavad ja kes kaotavad. Meie keskmine palk on praegu EL keskmisest 5-6 korda madalam, kuid kuidas on lood võimega toota lisaväärtust?

Palgatõus on üldjuhul mõeldav vaid nendes sfäärides, kus Eesti tööviljakus ja aastane toodetud lisaväärtus töövõtja kohta ei jää EL keskmisest maha rohkem kui palk. Kuid paraku on vähemalt tööstussektoris lood kehvad. Professor Urmas Varblase viimased uuringud näitavad isegi, et Eestis toodetud lisaväärtus jääb näiteks Iirimaal toodetud lisaväärtusest üle 15 korra ja Soomes toodetud lisaväärtusest üle üheksa korra madalamaks. Mitmes tööstusharus on vastavad näitajad veelgi kehvemad. Ükski võõrkapitalist aga ei maksa Eestis kõrgemat palka üksnes siniste silmade eest, nii mitmedki on alustanud juba oma tootmise viimist odavama tööjõuga ja suuremat lisaväärtust tootvate töötajatega riikidesse.

Palju paremad pole lood ka tootlikkuse ja palkade vahekorraga. Palkade kasv Eestis enam ei ületa märkimisväärselt tööviljakuse kasvu. Miks peaks Eestisse tulema uusi investeeringuid kui on teada, et EL tingimustes nõutakse lisaks investeeringuid töötingimuste parandamiseks, kõrgete keskkonnanõuete täitmiseks ja muudeks mittetootlikeks kuludeks, mis võivad veelgi alandada tööviljakuse ja lisaväärtuse tootmise näitajaid.

Palkade tõusu surub tagant aga hindade suhteliselt suur tõus, mis paratamatult kaasneb ühinemisel EL siseturuga. Eesti eripäraks on see, et ta on olnud ainus kandidaatriik, mis pole senini kasutanud kaubandusbarjääre siseturu kaitseks ning on seeläbi suutnud hoida hinnad tarbijaturul suhteliselt madalad. EL ühinemise järel aga kehtestatakse kohustuslikus korras EL ühtne kaubandus-, tolli- ja põllumajanduspoliitika, mis toob kaasa tarbijahindade tõusu määral, mis on kooskõlas tollimäärade ja tootjatoetuste suurusega. EL astudes hakkab Eesti tolli koguma enam kui 14 tuhandelt tooteliigilt, kusjuures näiteks kaalumata keskmine toidukaupade tollimäär on 27, sh. suhkrule 41, lihatoodetele 40, tubakale 59, puu-ja aedviljakonservidele 24 jne. Kõrgete hinnatoetuste tõttu on EL maades maailma kõige kõrgemad toiduainete hinnad. Tõsi, paljude toiduainete hinnad Eestis on juba praegu võrreldavad Saksamaa hindadega, mis on aga ühed EL madalamad. Eesti toiduainete hindasid pole korrektne võrrelda põllumajanduse jaoks paremaid tootmis-ja kaubastamistingimusi omavate riikide hindadega. Eesti hindasid hakkavad üha rohkem mõjutama pigem hinnad Soomes ja Rootsis, kus toiduainete ostukorv on keskeltläbi kaks korda kallim Eesti praegusest.