Kõrgharidusega töötute arv tööjõuturul kasvab

Eestile on viimastel aastatel omane, et suureneb kõrgharidusega töötute arv. Samuti on iseloomulik, et üha rohkem rakendatakse kõrgharidusega inimesi ametikohtadel, kus kõrgharidus ei ole vajalik, vaid piisab kutsekeskharidusest.

Ühiskonnas toimuvas väitlustes on jäänud kõlama, et mida rohkem teadmisi, seda parem. Siit omakorda järeldub, et hea haridus saadakse kõrgkoolist (ülikoolist). Nii on kõrghariduslikele õppekavadele (magistri- ja doktoriõppeta) vastuvõetute arv 1992. a 4643-lt kasvanud 2000. aastal 14749-le ja ületab samal aastal kesküldhariduse omandanute arvu. Kõrgharidust asuvad omandama kutseharidusega ja juba kõrgharidust omavad inimesed (teise kõrgharidusena).

Kõrgharidust, magistri- ja doktorikraadi omavate inimeste seas oli töötute osa 1997. a 4,4 ja 2001. a 5,6, jäädes rohkem kui kaks korda alla muu haridustasemega töötute protsendist. Mõtlema paneb ainult kõrgharidusega, magistri- ja doktorikraadiga inimeste seas töötute arvu kiire kasv.

Riiklik statistika toob hõivatute arvu ametiala järgi. Ametialad on: seadusandjad, kõrgemad ametnikud ja juhid; tippspetsialistid; keskastmespetsialistid ja tehnikud; ametnikud; teenindus- ja müügitöötajad; põllumajanduse ja kalanduse oskustöölised; oskus- ja käsitöölised; seadme- ja masinaoperaatorid; lihttöölised.

Eeldades, et esitatud neli esimest ametiala eeldavad kõrgharidusega inimesi, saab hinnata kõrghariduse omandanute perspektiivi tööturul. 2001. a moodustas neljal esimesel ametialal hõivatute summaarne arv 1998. a tasemest 96,5, mis näitab vähenemistendentsi. Seega ühelt poolt suureneb kõrgharidusega inimeste arv ja teiselt poolt väheneb nende haridustasemele vastav töökohtade arv. Niisugune olukord soosib kõrgharidusega inimeste tööle siirdumist teistesse riikidesse. Tundub, et ühiskonnas üldlevinud seisukoht, et kõrgharidusega inimene suudab endale ja teistele töökohti luua, Eesti oludes ei pea paika.

Siit tekib küsimus, kas hea haridus on ikka hea haridus. Viimastel aastatel on koolitus- ja teenindussüsteemi vahele tõmmatud paralleele, rääkides kliendist ja teenindajast. Käesoleval juhul kasutan paralleeli tootmisega. Ettevõtja, kelle toodangut ei vajata, läheb pankrotti. Kui koolitussüsteem toodab töötuid ja jätab vajaliku ettevalmistusega inimesed koolitamata või teeb seda ebapiisavas mahus, siis sellise riigi areng pidurdub ja ühiskonnas tekivad suured sotsiaalsed pinged.

Juba täna ei jätku teatud erialadel kvalifitseeritud töölisi. On teada euronõuetele vastavate keevitajate puudumine ja nende sissetoomine väljastpoolt Eestit.

Meie riikliku hariduspoliitika senise praktika jätkudes ei ole kaugel aeg, kui kvalifitseeritud töölisi tuleb hakata massiliselt väljast sisse tooma, nii nagu seda tehakse nt Saksamaal. Kvalifitseeritud tööliste sissetoomine on lahendus teatud ajaks, sest nende järeltulijad omandavad kohaliku keele ja oma haridustee valikul lähtuvad samadest põhimõtetest, millest kohalikud noored. Seega tuleb järjest uusi ja uusi töölisi sisse tuua.

Esiteks: püüda ühiskonnas ümber kujundada arusaam heast haridusest. Hea hariduse mõistesse peab mahtuma hea kutseharidus. Väärtustada tuleb kvalifitseeritud töölist. Vaevalt et saame hakkama heade teadmiste ja oskustega elektriku, santehniku, ehitaja või teenindajata.

Teiseks: välja selgitada tööjõuturu nõudlus haridustaseme ja õppevaldkondade järgi. Täna on kõrghariduse omandanute suure arvu juures õppevaldkondi, kus lõpetajaid on piisavalt, ja on ka valdkondi, kus lõpetajaid ei jätku. Hea kolleeg avaldas kuulutuse nt sekretäri koha täitmiseks. Avaldusi laekus 79 inimeselt, kandideerijatest ligi pooled olid kõrgharidusega. Samal ajal kõrgharidusega ehitaja ja teiste tehniliste alade spetsialisti leidmiseks tuleb hea palgataseme juures teha suuri pingutusi. Spetsialistide nappusel ollakse sunnitud värbama töökohtade täitmiseks üliõpilasi.

Kolmandaks: prognoosida tööjõuturu nõudlus lähemaks 10 aastaks, iga kolme aasta järel. Nende prognooside alusel korraldada kutsesuunitlust ja riiklikku koolitustellimust.

Neljandaks: tööturuameti süsteemis välja arendada riiklik kutsenõustamissüsteem.

Viiendaks: kõrgkoolide ja kutseõppeasutuste riikliku koolitustellimuse kujundamisel lähtuda tööjõuturu nõudluse prognoosidest haridustaseme ja õppevaldkonna järgi. Riiklik koolitustellimus tuleb tasakaalustada noorte reaalse arvuga.

Kuuendaks: kaaluda seaduste muutmist nii, et riikliku koolitustellimuse kujundamisel oleks kaasarääkimiseks kaalukam sõna tööturuametil.

Siiani on palju räägitud, et Eesti tulevik võiks olla seotud kõrgtehnoloogilise tootmisega. Põhjenduseks tuuakse meie hea haridustasemega tööjõud. Üldarvude põhjal see nii ka on, kuid tootmise arendamiseks on vaja konkreetsete alade inimesi. Võtame näiteks doktoriõppe riikliku koolitustellimuse jagunemise õppevaldkonniti. Tehnilistel aladel on võrreldes teistega tellimust antud näpuotsaga.

Kui tahame tulevikus edu saavutada, peame koolitussüsteemi kujundamisel läbimõeldumalt tegutsema.