Kas võim ongi üldrahvalik omand?

Nali ja demagoogia ei hooli loogikast. Aga meie suhtume valitsejatesse loodetavasti tõsise ootusega, andestades neile koguni naljavaesuse (väljaspool ?Pehmeid ja karvaseid?).

Niisiis, kui üks veiderdus kordub lehest lehte ja vestlusest vestlusse, siis paistab, et valitsuskoalitsioon aktsepteerib ebaloogilist lühendit R3 täiesti tõsiselt, viimati 5. mai ?Postimehes? Argo Ideoni reitingujutus, nurinaid pole näha-kuulda olnud. Muidugi on väljendusvõimalusi valides uhkem nihkuda korrutamistehtest (2. klass!) astendamiseni, aga 3R on siiski praeguste osanike puhul õiglasem lühend. Astendamine on ju korrutamine iseenesega, kuid ei saadud häälte arvu, Riigikogu kohtade ega ka muude näitajate poolest ole vist Rahvaliit Res Publicaga samastatav? Kes neist see ise siis on?

Kui koalitsioon juhtuks lagunema, siis väheneks R3 just kuupjuure võrra sellest, aga tulemi väärtus poleks kohaldatav kellelegi neist, ja järele jääv R2 oleks niisamuti väär!

See pealtnäha pisiasi meenus mulle arvutuslikke võtteid ja käike jälgides. Poliitikud on tippu jõudnuina nähtavasti matemaatikas hooletud. Varem muidugi mitte, nii jäägu arutlusest eemale offshore-firmad, millega tegeldi ju varjamatus kasumihimus enne uue poliitikaga alustamist...

Meenutagem annetusi valimisvõidu nimel. Võim on juba kord nii hindamatuks muutunud, et siin ei hoobelda lendsõnadega easy come, easy go. Igaüks andis sellest lähtudes, kui paljust loobudes puuduvat ei märka: kes 10 000, kes 1,8 miljonit. See on vist suhteliselt sama, kui bibliofiil laenutaks mõttekaaslastele oma raamatukogust 10-100 raamatut. Et loevad läbi, annavad tagasi?

Ainult et - raha teeb raha, raamatud raamatuid ei tee. Ja veel: kirjanduse puhul on mõeldav loobumisfraas ?aitäh, see mul juba on!? - mida miljoni puhul juba ei kuule!

Nii või teisiti, kirglikust soovist teha oma rahvale nelja aasta jooksul väärtuslikke seadusi annetasid paljud märksa enam kui Riigikogu palk, pluss raha selle eest, mille palk nelja aastaga tagasi toob.

Pühendume pealegi abiministritele. Kui Ergma, Tulviste, Vooglaid või Aarna oleks saanud teadusministriks, Kalikova sotsiaalministriks, Leivo majandusministriks jne, siis olnuks mõistetav, et järgu võrra madalama koha hõivanuksid ?poliitikahundid?, kes ministri plaanitud vagusid ajades hoidnuks silma peal ka põllumaa ideoloogilisel küljel.

Aga praegu pole ju märgata, et etteotsa oleks sattunud asjatundjad? Peale erandite põllumajandus-, välis- ja keskkonnaministri näol. Suurem osa on ikka ju algajad-katsetajad? Siis piisaks ehk kõvast kantslerist ja osakonnajuhtidest?

Kui tegu on kindlalt parteidistsipliini hoidmisega vastaval valitsemisalal, siis tahaksin meenutada, et kõik Riigikogus esindatud erakonnad elatuvad ju riigieelarvelistest ehk maksumaksja taskust tiritud eraldistest. Et need, kel kaljukindel arengusuund maa ja rahva juhtimiseks välja töötatud, saaksid seda ka vaieldes-võideldes-uhkustades ja valimistel ülekaalu saavutades puudust kannatamata ellu viia.

Juhtub aga vahele tulema mõni kartus-kõhklus-peataolek, peakski selle tasandamiseks vajamineva summa välja käima just tollest aastase eelarve andamist! Miks peab oma kindla maailmavaate teostamiseks tarvilikku raha kulutama kahekordselt?! Las jääb veidi vähem järele suvepäevade korraldamiseks ja meenete tellimiseks, ühe helge mõistuse hiilgav ideepurse maksab enam kui drink tikuvõileiva ja logopastakaga.

Muidugi, kui me oma võimukandjaid ja hea elu hinda ikka vääriliselt tahame märgata, siis võiksime eeskuju võtta Venemaast. Seal võib igal duumasaadikul olla lausa mitu nõunikku ja abi! Olen hooletult jätnud uurimata, kas deputaadi esindussummadest või riigikassast maksustatavat? Mõni aasta tagasi tuli see taustkoosseis jutuks seoses abisaadikute ebasündsa käitumisega Riigiduuma ruumides.

See annaks võimaluse, et seadusandja tooli võib hõivata kas lausa otsustusvõimetu ja pika mõtlemisega või lihtsalt rumalavõitu inimene, aga temalt nõutavad nupuvajutused ning sõnavõtud lähevad kõik kümnesse. Iseasi muidugi, kellel niisugust asjade seisu meil siin, haritud inimeste riigis vaja võiks minna, ning kas suure abilisteväega rahvasaadik äkki häbeneda ei taipaks.

Üks piinlikuvõitu pisiasi küll on: miks me peaksime nende va võimukandjate ja nendega kaasaskäivate isikute koosseisu püüdma piirata. Meid, muid eestlasi jääb muidu järele arvuline vähemus! Ja saame liiga hõlpsasti täidetud põhiseaduse § 1 esimese lause teise poole nõudmise: ?...kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.?