Eesti ei suuda euroliidus Iirimaa edu korrata

7. mai Äripäevas kirjutab Kalev Kukk Iirimaast kui suurimast võitjast Euroopa Liidus (EL), andes mõista, et Eestigi edu võiks Iirimaa kogemusel põhineda (vt Iirimaa ? suurim võitja Euroopa Liidust). Paraku pole Eestil lootust Iirimaa edu korrata, sest Iirimaa majandusedu põhjused on oluliselt erinevad sellest, millel põhinevad meie lootused.

Iirimaad ja iiri majandust on nimetatud hellitavalt "smaragdroheliseks tiigriks" või "keldi tiigriks". Õigusega hakati Iirimaad kõrvutama Aasia tiigerriikide Lõuna-Korea, Singapuri, Hong Kongi ja Taivaniga. Iirimaa majanduskasv on jätkuvalt suhteliselt kõrge. Rahvusvaheliselt tunnustatud edu on saavutatud läbimõeldud pikaajalise uuendusliku majanduspoliitikaga, millele pandi alus juba 1959, mil käivitati esimene Iiri majanduse moderniseerimise programm. Sest ajast on Iiri majanduspoliitika peamised elemendid soodsate investeerimistingimuste loomine välisinvestoritele, kaubanduse liberaliseerimine ja ekspordi toetamine, range raha- ja eelarvepoliitika, tõhus struktuuri-, tööstus- ja regionaalpoliitika ning investeerimine haridusse ning teadus- ja arendustegevusse.

Iirimaa edu peamiseks teguriks peetakse otseste välisinvesteeringute suurt osakaalu riigis. Välisinvestoreid meelitati Iirimaale maksuvabastuste ja -soodustustega juba enne Euroopa Majandusühendusega liitumist. Juba 1950ndatel peeti debatte USA ja rahvusvaheliste korporatsioonide ning rahvusliku kapitali vahekorrast. Teemaks oli peatee (High Road) ja kõrvaltee (Low Road) dilemma. Peatee tähendas välisinvestoreid ja -omanikke, kõrgtehnoloogiat, innovatsiooni, paindlikkust, kõrget tootlikkust ja suuri palku. Kõrvaltee aga peamiselt rahvuslikule kapitalil tuginevat ettevõtlust, kohalikku tehnoloogiat, protektsionismi ja isejuhtimist.

Debati sisuline tulemus otsustati 1980ndate keskel, mil valitses veel kõrge tööpuudus ning iiri töölised ja ametiühingud eelistasid välisfirmasid kohalikele. Seejuures orienteeruti USA ja maailma kaasaegseima tehnoloogiaga tippfirmadele. Pakuti väga soodsat ärikeskkonda ning mitmeid finantssoodustusi. USA liiderfirmadele pakuti kõige soodsamaid tingimusi. Praeguseks on ameeriklased Iirimaal rajanud või üle võtnud üle 200 firma, mis toodavad veerandi Iiri tööstustoodangust. Viimasel kümnel aastal on otsesed välisinvesteeringud Iiri majandusse stabiilselt ületanud 10 protsenti SKTst. On tähelepanuväärne, et USA otseste välisinvesteeringute kogumahus kuulub väikesele Iirimaale viies koht.

Samas on iirlased juba ammu märganud, et rahvusvahelised korporatsioonid ei aita ületada Iiri infrastruktuuri mahajäämust ning pigem tekitavad kui leevendavad regionaalseid probleeme. Kuid neid ei suutnud lahendada ka kohalikud ettevõtjad. Sellepärast tekkiski vajadus tugeva keskvalitsuse ja sekkuva majanduspoliitika järele mõnes valdkonnas, milledeks sobisid väga hästi ELi põllumajandus- regionaal- ja struktuuripoliitikad ning vastavad fondid. Iirimaa on saanud nendest fondidest kõige enam vahendeid ühe elaniku kohta ja parimail aastail ulatus abi 6 protsendini SKTst. Sellest hoolimata saadi ELi kõigist fondidest kokku üle kahe korra vähem vahendeid kui USA kapitalist.

Iirimaa oli aastakümnete eest üks duty-free ja tax-free kaubanduse rajajaid Euroopas. Kuigi maksuvaba kaubanduse ajad Euroopas on tänaseks lõppemas, õnnestus iirlastel välisosalusega ettevõtetele välja kaubelda mitmed maksusoodustused veel 2010. aastani. Peale seda on kavas alandada ettevõtete tulumaksu võrdselt nii välis- kui kohalikul kapitalil põhinevaile firmadele. Iirlased on ELis välja võidelnud teisigi erandeid ja üleminekuperioode.

Avatud ja stabiilne majanduskeskkond on muutnud töökohtade struktuuri, suurendanud töökohtade arvu ja käivitanud remigratsiooni. Kui 1961. aastal oli põllumajanduses hõivatud 36 protsenti töötajaist, siis praeguseks on see langenud alla 10 protsendi. 40 aastaga on põllu-, metsa- ja kalamajanduses hõivatute arv langenud 250 000 vähem kui 130 000 ning peaks langema 2010. aastaks veel 40 000 võrra. Seega on muutused olnud sama drastilised kui Eestiski.

Samas on riik enda peale võtnud tööturu kujundamise. 1990ndail loodi juurde üle 200 000 uue töökoha ning nüüd on saavutatud enam-vähem optimaalne tööpuuduse tase. Veel enam, 1950ndail vaesest ja kõrge tööpuudusega riigist emigreerunud iirlased on hakanud massiliselt tagasi pöörduma isegi USAst, tuues kaasa värskeid ideid, majandussidemeid ja kapitali.

Iirimaa on Euroopas esikohal koolituskuludelt elaniku kohta. 1994-1996 suunati koolitusse koguni kolmandik ELi struktuurifondidest saadud vahendeist. Seda kasutati eelkõige kaasaegse tööstus- ja infotehnoloogia omandamiseks. Omaaegne pikaajaline investeering haridusse ja täienduskoolitusse on nüüd kaasa toonud tipptehnoloogiaga firmade investeeringud ning Iirimaast on saanud USA järel teine tarkvara eksportija maailmas. Kui varem meelitati välisinvestoreid maksusoodustustega, siis praegu on järjest olulisemaks tõmbeargumendiks kvalifitseeritud ingliskeelne tööjõud, mis on odavam kui teistes riikides.

Kokkuvõttes kannatab Eesti võrdluse Iirimaaga välja vahest ainult kaubanduspoliitika ja eelarvepoliitika küsimustes. Meil pole aga paraku ingliskeelset ja kõrge kvalifikatsiooniga töötajaskonda, tuhandeid rahvuskaaslastest välisinvestoreid USAs, erandeid ning pikki üleminekuperioode ELi liitumislepingus. Lisaks eeldab Iiri kogemuse ülevõtmine pikaajalisi investeeringuid haridusse, teadusse ja arendustegevusse, millega me pole õieti alustanudki.

"Ei" esimesel Iirimaa referendumil ELi Nizza lepingu üle polnud pelgalt "ei" ELi uuele institutsioonilisele ülesehitusele, milleta oleks olnud raske läbi viia edasist laienemist, vaid eelkõige föderaalsele Euroopale ja Brüsseli sekkumisele Iirimaa majanduspoliitikasse.

Teatavasti soovitas Brüssel Iirimaa valitsusel piirata avalikke eelarvelisi kulutusi, lükata edasi maksureform ning suunata majanduse kasvust tulenevad täiendavad maksulaekumised (eelarve ülejääk) reservfondi. Iirimaale tehtud märkused rahaliidu reeglite rikkumise eest olid üldse esimesed, mis on tehtud. Samas andis see tulemuse, teise referendumi eel said vaesemad piirkonnad täiendavaid vahendeid ja lubadusi toetusprogrammide jätkumiseks.

Eesti senine majandusedu Kesk-Euroopa riikide seas on Eestile juba kujundanud eduka reformimaa tuntuse. Samas on mitmed briti ja ameerika majandusteadlased juba hoiatanud, et Eesti võib ELi tingimustes liberaalse majanduskeskkonna ja suhteliselt kõrge konkurentsivõime kaotada. Iiri kogemus näitab, et edu ei taga niivõrd ELi toetusfondid, vaid eeskätt investeeringud kõrgtehnoloogia ettevõtetesse, avatus, majandusvabadus ja erisused ELi regulatsioonide osas.

Iiri võitis isegi "ei" ütlemisest. Sama võib juhtuda ka Eestiga. Eesti saaks tõenäoliselt parema liitumislepingu ja ka raha juurde, sest EL vajab Eestit vähemalt samapalju kui Eesti ELi.