Juriidiline mustkunst järelümberasujatega

1941. a. nn järelümberasujate probleem neljanda valitsusega ja kuuendat aastat ummikseisus. Põhjusena ? suur osa Eesti poliitikuid ei tunne oma riigi ajalugu, mille juhtimisse samas kogu hingest püüeldakse.

Tegelikult on järelümberasujate probleem puhtalt poliitiline, taandudes sisuliselt alljärgnevale ühele küsimusele, millele saab vastata ei või jah: ?Kas kevadtalvel 1941 lahkuti Eestist kõrgema ohu sunnil, milleks olid N. Liidu kui okupeeriva riigi rakendatavad inimvastased repressioonid??

Jaatava vastuse korral tuleb nendele varad tagastada, analoogselt 1944. a paadipõgenikega. Minule, tollast aega mäletavale inimesele on jaatav vastus enesestmõistetav ja eitav lihtsalt ajaloolist tõde moonutav. Esimese järgi algul loogiliselt käitutigi. Asja teeb keeruliseks seadusesse hiljem lisandunud klauslid, mis kujutavad endast juriidilist mustkunsti, et asja hägustada ja võimaldada mittetagastamist.

Jaatava vastuse tõestuseks tuleks tõestust ennast, nagu palju kordi varemgi, alustada 1939?1944 sündmuste vaatlusest. Teise maailmasõja aastad on keerulised kõigi Euroopa maade ajaloos ja Eesti pole erand. Olukorrad muutusid vahel mõne kuuga tundmatuseni, seepärast ei aitagi mõne aastaarvu teadmine, vaid silme ette tuleb manada sündmuste kogupilt. Ses osas näivad poliitikute ajalooteadmistes olevat ulatuslikud mustad augud. Muidu ei esineks neil 1941. a ümberasujate küsimuses niivõrd veidraid väärkujutelmi. Siiski peaks praegu kõigile selged olema kaks ajaloolist pidepunkti.

Esimestena lahkusid Eestist Saksamaa kutsel 1939 ja 1940. a esimese poole ümberasujad.

Teiseks ümberasujate vooks olidki 1941. a kevadtalve nn järelümberasujad.

Need kaks ümberasujate lainet erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Üks ajaloolise ebakompetentsuse tunnusjooni on see, et isegi poliitikud ja juristid panevad nad ühte patta.

Esimestena märgitud asusid ümber peamiselt peale saatusliku Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist, tingimustes, kus Eesti riik veel reaalselt eksisteeris, ehkki sõda Euroopas juba käis. Asjade hindamisel tuleb arvestada sõja tausta. Need inimesed lahkusid Eestist tõepoolest Eesti riigi kui juriidilise isiku ja Saksamaa vaheliste lepete alusel. Nemad ei saa seaduse järgi õigustatult vara tagasi: lahkuti omal soovil ja reeglina saadi kompensatsiooni.

1941. a järelümberasujad põgenesid Eesti alalt, Eesti langes juunis 1940 langes nõukogude okupatsiooni alla ? riiki enam polnud. Lahkumine toimus lepingute alusel Saksamaa ja N. Liidu vahel, mis järelikult Eesti riigi jaoks on õigustühised. Lisame, et Molotov-Ribbentropi pakti tunnustas oma lõpupäevil õigustühiseks N. Liit ise. Seega jääbki ainutähtsaks küsimuseks, miks mitu tuhat inimest, enamuses puhastverd eestlased 1941 Eesti alalt kiires korras lahkusid. See on tõestatud ja tuleb ka lugeda tõestatuks, et inimesed reaalse repressiooniohu ees kasutasid lahkumisvõimalust. Pole kahtlust, et see päästis mõnegi elu.

Ajalooline fakt on, et reeglina võisid saada hüvitust 1939. a ümberasujad. Kindlasti mitte aga 1941. a ümberasujad, kes tavaliselt paigutati põgenikelaagritesse ja heal juhul võisid saada pisikest toetust.

Küsimusel on veel tugev majandushuvide ja korruptiivne aspekt. Kuigi 1941. a ümberasujate varade maht pole suur, hõlmates Tallinnas sadakonda ehitist, kuuluvad neist mitmedki nn magusate objektide hulka. Nende tagastamisele ollakse resoluutselt, ehkki varjatult vastu. Kategooriliselt on ümberasujate varade tagastamisele vastu ka sundüürnikud, kuna sooviksid heade Eesti-aegsete majade kortereid ise erastada. Nende taotlustele saaks anda aga teistsuguse lahenduse. Kohati meeleheitlik visadus, millega ümberasujate varade tagastamist pidurdatakse, võib olla tingitud ka niisugustest põhjustest.

Kokkuvõttes on lahendus Riigikogu poliitilise otsuse taga. Samale järeldusele tulid möödunud sügisel ka Riigikohus ja Õiguskantsler, kes leidsid, et praegune olukord on Põhiseaduse vastane. Olukorrale saakski kergesti leida lahenduse kui seda eestilikku jonni ees ei oleks.

Küsimuse positiivne lahendamine 1941. a. ümberasujate suhtes on Eesti õiguskorrale Riigikogule ja üldse poliitikutele omamoodi lakmuspaberiks, näitamaks kui euroopalikult nad mõtlevad. Läänemaailmale, kes eraomandisse suhtub erilise pieteeditundega, ei oleks küll kuidagi arusaadav ümberasujate juba tagastatud varade taasnatsionaliseerimine. Eesti senine hea maine saaks tõsise tagasilöögi.