Fundamentalismi ohtu on alati alahinnatud

Fundamentalismi kujutasid endast juba natsism ja kommunism. Esimene pidas võimalikuks inimesi hävitada rassitunnuste, teine klassikuuluvuse alusel. I Maailmasõjast vintsutatud masside toel mõlemad äärmusideoloogiad saidki võimule. Tulemus ? pretsedenditud kannatused ja ohvrid. Veidi hiljem jätkasid samas vaimus maoistid, punased khmerid, punased brigaadid jpt.

Kui N. Liit omaenese raskuse all kokku varises, lootsid mõnedki tuntud filsoofid, et viimaks on saabunud ?ajaloo lõpp? ja edasine on üksainus positiivne areng, kuid nii ei läinud. Asemele astusid uued ja seekord terroristideks transformeerunud fundamentalistid ? skinheadid, Al Qaida, Taliban, Kolumbia sissid jt. Demokraatlik süsteem võikski ju jätta kõik äärmuslased omapead tegutsema, kui nad ei püriks maailma pöörama oma usku. Kõigis sellistes rühmitustes on kauget sarnasust Prantsuse revolutsiooninääridega eesotsas Robespierre`iga, kes surusid ühiskonnale peale oma karmid reeglid, sellised, et polekski nagu olnud kedagi ellu jätta ja lõpuks satuti isegi omaeneste seaduste järgi giljotiini alla.

Nähtavasti ongi fundamentalism kõiki ja pikapeale iseennastki hävitav eneseteostuse vorm, kus pidevalt käiakse ringi moondamisrõivastes ning kala?nikovi kandes ja kasutades ? kujuteldavate rahvavaenlaste või uskumatute vastu. Selle eluviisi suitsiidivorm on eriti ohtlik: kui ta toetuks ratsionaalsetele algetele, nt vaesusest tingitud meeleheitele, oleks abistamisega hädaohust võimalik üle saada. Ent eesmärk näib olevat mõne dogma elluviimine, mis on sama lootusetu kui perpetuum mobile leiutamine. Äärmuslased kujutavad tõsist ohtu kogu maailmale eriti siis, kui nende kätte satub moodne tehnoloogia. Seepärast ei jäägi demokraatial mõnikord muud üle, kui ekstremiste ohjeldada, isegi kui see tähendaks sõjategevust.

Sellistel juhtudel, nagu Iraagi sõjagi puhul, avaneb lai tööpõld rahupooldajatele, mis iseenesest peaks olema tänuväärne ettevõtmine. Jälgides aga nende paiguti karnevaliks muutuvaid meeleavaldusi, tekib mõte, et nemadki ju püüdavad olla kellegi vastu. Fundamentalistid on alati sümpatiseerinud vasakintellektuaalidele, kuna tõotavad mingit ideaalset maailmakorda, mis sest, et inimese ebatäiuslikkuse tõttu ei õnnestu see iial. Seejuures satutakse tihti iseendaga vastuollu. Näiteks ilmus ühe ajalehe ühel ja samal leheküljel nii värvikas info sõjavastaste meeleavaldusest kui ka sünge teave tuhandete rezhiimivastaste ühishaudade avastamisest Iraagis. Millist õiglust meeleavaldajad toetasid. Kas tuleks rahulikult taluda ?kultuurierinevust?, mis lubab tuhanded teisitimõtlejad hukata. Või kas pole üsna tõenäoline, et väikset kogust uraani või plutooniumi, millest saab valmistada nn musta aatompommi, õnnestub Põhja-Iraagi mägede koobastikesse nii ära peita, et seda võib-olla kunagi ei leitagi.

Tulles meie oma USA-vastaste juurde, tasub meenutada, et USA on suurriik, kes meid pole kunagi ahistanud, mida ei saa öelda mõnegi teise kohta. Ka on USA murrangulistes olukordades oma demokraatia säilitanud ja suures osas tänu neile oleme praegu iseseisvad. Meist sõltub, kas suudame seda terrorismist lõhestatud maailmas põlistada. Paratamatus valikus lääne ja ida vahel, mida kätkeb endas ?jah? või ?ei? Euroopa Liidule, on ilmselge, et ida oma fundamentalismiga on meile mõõtmatult kardetavam kui tolerantne lääs. 100-liselt positiivset valikut pole kunagi, ka pole Balti mere tsoonis arusaadavail põhjusil väikese eduka erakriigi roll võimalik.