Eesti peab järgima ELi keskkonnanõudeid

Globaliseeruvas maailmas paigutavad korporatsioonid oma tootmise erinevatesse riikidesse üle maailma. Eesmärgiks on saada kasu erinevustest tootmistegurite kuludes ja kvaliteedis. Ettevõtte asukoha valikul arvestatakse lisaks tööjõu kvaliteedile ja maksumusele, infrastruktuurile, mitmesuguste teenuste tellimise võimalusele, tooraine olemasolule, tarbijate lähedusele, transpordikuludele, maksukoormusele, tollitariifidele jms ka asukohamaa keskkonnanõudeid. Keskkonda saastav tööstuslik tootmine liigub üldjuhul madalamate keskkonnanõuetega riikidesse.

Lisaks traditsioonilistele keskkonda saastavatele tööstusharudele tähtsustub maailmamajanduses üha enam utiliseerimine (jäätmekäitlus). Nii majanduslikel kui ka ökoloogilistel põhjustel on vaja tootmis- ja ekspluatatsioonijäätmed ning vanad tooted toorainena uuesti tootmisprotsessi suunata. Või vähemalt põletada, keemiliselt neutraliseerida, spetsiaalsetes konteinerites maha matta.

Keskkonda saastav tootmine on tihti majanduslikult väga tulus. Põhjuseks on asjaolu, et niisugused ettevõtted on maailmamajanduse funktsioneerimiseks hädavajalikud, aga firmadel on enamikes riikides üha karmistuvate keskkonnanõuete tõttu aina raskem neile sobivat asukohta leida. Seepärast pakutaksegi potentsiaalsetele asukohamaadele majanduslikult väga soodsaid lepinguid.

Kuna tegemist on majanduslike ja ökoloogiliste huvide konfliktiga, on arutelud selliste tootmiste riiki lubamise võimaluste ning tingimuste üle väga teravad. Arvamused on reeglina seinast seina. Ühel pool pragmaatilised kasumist huvitatud ettevõtjad, teisel pool rohelised loosungiga "Vähem osooniauke ja rohkem pandakarusid!" Nende kahe äärmuse vahel aga poliitikud, bürokraadid, üldsus, ajakirjandus.

Eestisse pole pärast taasiseseisvumist õnneks millelgi tõeliselt ohtlikul tulla lubatud. Suurimad keskkonnaprobleemid on seotud meie enda põlevkivikompleksiga. Väiksemaid raskusi on ka mõnedes teistes tööstusharudes.

Euroopa Liidu (EL) keskkonnapoliitika lähtub optimaalsete keskkonnanõuete tasemest. Mõistetakse, et korrapealt väga rangete keskkonnanõuete kehtestamine võib pidurdada majanduse arengut. Samas võivad aga liiga leebete nõuete tagajärjeks olla pöördumatud keskkonnakahjustused. Seega püüeldakse teatud dünaamilise tasakaalu poole.

Viimastel kuudel ? seoses üha ägeneva eurodebatiga - on küsitud: millistest välisinvesteeringutest (ettevõtetest) ja töökohtadest on Eesti ELi keskkonnanõuete kasutusele võtmise tõttu pääsenud (või hoopis ilma jäänud)? Kuivõrd rakendatavad keskkonnanõuded Eesti headust investeerimispaigana üldse mõjutavad?

Konkreetseid vastuseid on sellistele küsimustele pea võimatu anda. Ettevõtjad ei armasta niisugustel teemadel avameelitseda. Seepärast on autoril võimalik vaid spekuleerida. Ehk oleks meil ilma ELi keskkonnanõudeid rakendamata praegu mõnevõrra rohkem loodust saastavat tööstuslikku tootmist. Ökoloogiline olukord oleks seetõttu veidi halvem, aga investeeringuid (ettevõtteid) ja töökohti vähemalt lühiajalises perspektiivis veidi rohkem. Kindlasti oleksid aga leebemad keskkonnanõuded mõjunud halvasti Eesti rahvusvahelisele mainele ja seega siinsele investeerimiskeskkonnale, meie võimalustele kõrgtehnoloogilisi (välis)investeeringuid ligi meelitada. ELi keskkonnanõudeid rakendamata oleksime me eeldatavasti võinud saavutada mõningast taktikalist edu, kuid kindlasti kaotanud strateegilises plaanis.

Kõik tahavad investeeringuid, töökohti ja raha. Aga keegi ei taha haisevat ja tervist kahjustavat ettevõtet oma elukoha lähedale. Enamik inimesi ei taha kuuldagi argumenti, et tulenevalt eelkõige elanike väikesest tihedusest ja siinse parasvöötme suhteliselt kõrgest isepuhastusvõimest pole ökoloogilised probleemid ? võrreldes Lääne-Euroopaga ? Eestis kuigi teravad. Seoses tööstuse ja põllumajanduse struktuurilise kriisiga 1990. aastate esimesel poolel ning sellest tingitud tootmismahtude olulise vähenemisega (ning muidugi tänu tehnoloogia ja keskkonnakaitse arengule), on meie ökoloogiline olukord 1980. aastatega võrreldes isegi märkimisväärselt paranenud.

ELi riikides on kasutusel väga palju keskkonna kaitse ning säästliku kasutamise ergutamiseks mõeldud keskkonnamakse ja -tasusid. Saastemaksud tõusevad ja säästmisele suunatud seadused karmistuvad. Eesti peab tahes-tahtmata lähtuma ELi vastavatest normidest. Nendele normidele vastavas keskkonnas on hea elada, aga keskkonnamaksed ja tasud suurendavad tootmiskulusid ning alandavad ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet. Keskkonnasõbralikumad tehnoloogiaprojektid on tavaliselt olulisemalt kallimad ja see sunnib mõnikord loobuma majanduslikult kasulikest ettevõtmistest.

Õnneks pakub suuri võimalusi keskkonnasõbralik tehnoloogia. Kõige efektiivsem on muidugi põhitootmisprotsessi enda täiustamine ? uue, väiksema jääkproduktide hulgaga, toorainet kompleksselt kasutava tehnoloogia ja tehnika väljatöötamine. Vähem tõhus on negatiivsete ökoloogiliste tagajärgede minimeerimine (olemasoleva tootmise tagajärgede heastamine) mitmesuguste kõrvalsüsteemide (suitsupüüdjad, gaasipüüdjad, puhastusseadmed jms) meeleheitliku arendamisega. Kuid jäätmevabast tehnoloogiast rääkimine on siiski rumalus. Selline asi on võimatu juba termodünaamika seaduste kohaselt. Mingid jäätmed, kas siis energia või aine kujul, jäävad alati ja paratamatult.

Seoses integreerumise ja peatse astumisega ELi pole Eesti mänguruum keskkonnanormide valdkonnas kuigi suur. Me peame tahes-tahtmata lähtuma ELi keskkonnanõuetest. Mõne ökoloogiliselt ohtliku tööstusettevõte rajamine ELi kuuluvasse Eestisse on praktiliselt välistatud. Veelgi enam ? ELi üha karmistuvad keskkonnanormid seavad kahtluse alla meie enda põlevkivienergeetika ja -keemia kaugema perspektiivi.

Autor: Kaarel Kilvits