Koolitussüsteemil olgu positiivne väljund tööturul

Viimasel ajal on koolitussüsteemi väljundi vastavus või mittevastavus tööturupoolsele vajadusele korduvalt jutuks olnud. Sellest annavad tunnustust viimaste nädalate ajalehtede artiklite pealkirjad: ?Noorte konkurents töö leidmisel tõusis viimaste aastate suurimaks?, ?Haridus vajab uut tasakaalu. Tööpuudus hariduse omandanud noorte seas kasvab?, ?Rektor Jaak Aaviksoo väitel ei hinda tööandjad teadmisi, vaid isikuomadusi?, ?Tööturul läbilöömiseks peab noorte hoiak muutuma?, ?Kui tõsine probleem on Eestis noorte töötus??

Aruteludes on esikohal kõrghariduse omandanute töötuse temaatika, kuid samasuguse aktuaalsusega on ka kutsehariduse omandanute rakendumise probleemid tööturul. Kõrgkooliga seotud temaatika on atraktiivsem kui kutseõppeasutustega seonduv ja kõrgkoolide (ülikoolide) inimesed on, võrreldes kutsekoolide inimestega, aktiivsemad probleemide tõstatajad ning kirjutajad. Põhjused, miks noorte töötuse probleemid on esile kerkinud, võib jagada üldisteks ja spetsiifilisteks. Viimased on seotud haridustaseme ja läbitud õppekavaga.

Hariduse omandamine on noorte seas popp ja see avaldub õppeasutustesse sisse astuda soovijate arvudes. Soovijate arvud ei kajasta muidugi hilisemat reaalset õppijate arvu, sest mõni kandideerija on avalduse esitanud mitmele õppekavale, mitmesse kooli. Tean noori, kes kandideerisid korraga koguni viiele õppekavale. Kuigi õppida soovijate arvust ei saa teha tõsiseid järeldusi, on kõrgkoolidesse vastuvõetute arvud viimastel aastatel oluliselt kasvanud. Kui kõrgkoolidesse vastuvõetute arv enne 1995. aastat jäi alla 6000 inimese (mõnel aastal koguni alla 5000), siis pärast nimetatud aastat hakkas vastuvõetute arv oluliselt kasvama: 1998. a 10543, 1999. a 13055, 2002. a 15332. 2000. aastast alates on kõrgharidust omandama asunute arv ületanud kesküldharidust omandanute arvu. Inimeste kõrghariduse omandamise soovidega on kaasa läinud erakõrgkoolid ja riiklikult finantseeritavad õppeasutused, avades nn riigieelarveväliseid õppekohti.

Inimesed, kes Eestis teevad oma haridustee valikuid haridustasemeti ja õppekavati on sunnitud oma valikud tegema puuduliku informatsiooni tingimustes. Üldsusele ei ole kättesaadavad tööturu andmed, missuguse ala inimesi kipub tööturul üle jääma ja missuguse ala inimesi on puudu. Niisuguses olukorras põhinevad õppima asujate valikud eriala populaarsusel ja kooli lõpetamisel selgub, et tööturul tekivad suured raskused erialase töö leidmisel. Teiste sõnadega: riigi, kohaliku omavalitsuse ja muude asjasse pühendatud institutsioonide huvid koolitussüsteemi kujundamisel on kas puudunud või jäänud õigel ajal arvestamata. Siin on sageli räägitud, et turg paneb ka hariduses kõik paika ja see on tinginud probleemiga seotud institutsioonide töötajate tegevuse või tegevusetuse. Haridussüsteemi toimeaeg on pikk ja seetõttu turu regulatsioon jääb hiljaks. Koolidesse vastuvõetute arvude haridustaseme ja valdkondliku analüüsi põhjal julgen väita, et eelolevatel aastatel koolilõpetajate olukord teatud õppekavadel tööturul pingestub veelgi, teistel muutuvad aga töösaamise võimalused väga soodsaks.

Niisugune riigi ja institutsioonide tegevuse või tegevusetuse tulemus on haritud töötud ja nendele töötu abiraha tuleb riigil leida. Haritud inimesed, kes tööd ei leia, tunnevad end ühiskonnas liigsena ja sellega kaasnevad suured sotsiaalsed pinged.

Eestis puudub vajalik info ja nõustamise süsteem. Koolid, korraldades õppida soovijate seas nõustamist, ei lähtu sageli ühiskonna huvidest, vaid kooli huvidest. Kooli huvi on komplekteerida vastuvõtt, sest see toob kas riigilt või õppijatelt koolile vajaliku raha. Noore käekäik pärast lõpetamist, nende erialane rakendatus, huvitab vaid väheseid koole.

Eestis oleks soovitav rajada riiklik karjääri- (kutse-)nõustamise süsteem Tööturuameti süsteemi, sest lisaks noortele vajavad nõustamist ka täiskasvanud, kes mingil põhjusel on sunnitud tegevusala vahetama ja selleks läbima vajaliku õppe. Ei ole mõtet luua ühte riiklikku nõustamissüsteemi haridussüsteemis ja teist täiskasvanutele kusagil mujal. Esiteks on see liiga kallis ja teiseks vajalik info koguneb just Tööturuametisüsteemis. Kõigi Tööturuametisüsteemi poole pöördunud tööotsijate kohta fikseeritakse nende isikuandmed, kaasa arvatud haridust iseloomustavad näitajad. Vakantsete töökohtadega seotud info on samuti seotud hariduslike tunnustega. See kogunev info on paraku töötlemata ja seetõttu ka üldsusele kättesaamatu. Nii puudub meil ka ülevaade, missuguse ettevalmistusega inimesi järjest rohkem jääb töötuks ja missuguse ettevalmistusega inimesi ei jätku. Mind paneb imestama, kui mitmesuguste ettevõtmiste tarvis leitakse riigieelarvest miljoneid ja samal ajal ühiskonnale olulise info töötlemiseks raha ei leita.

Ülikooliseaduse kohaselt esitatakse riiklik koolitustellimus lähtudes prognoositavast kõrgharidusega spetsialistide vajadusest tööturul, ministeeriumide, omavalitsusliitude, registreeritud kutse- ja erialaliitude ning ülikoolide ettepanekutest, samuti riiklikuks koolitustellimuseks riigieelarves ettenähtud vahenditest. Seaduse kohaselt on riikliku koolitustellimuse määramisel esikohal prognoositav kõrgharidusega spetsialistide vajadus.

Haridusseaduse kohaselt Haridus- ja Teadusministeerium võtab osa spetsialistide ja oskustööliste vajaduse prognoosimisest ning riikliku koolitustellimuse koostamisest. Kuna ministeerium, seadusandja tahtel, võtab ainult osa prognoosimisest, siis tal ei lasu ka vastutust prognooside olemasolu eest. Nii puuduvadki Eestis vastavad prognoosid. Kuna vastuvõtust kooli lõpetamiseni kulub aastaid, siis paljude noorte olukorra leevendamist lähiaastatel koolitussüsteemi poolt vaadatuna oodata ei ole.