Klient ei ole Eestis kuningas

Riigikogu liikmed on kutsutud teenindama kogu kodanikkonda ja ennekõike piirkonda, kust ollakse valitud. Nad on rahva teenrid. See kohustab teda vastama ka oma valijate mis tahes küsimustele ja ta ei saa vastamisest kõrvale hiilida põhjendusega, et kuuluvus mingisse komisjoni piirab tema tegevuse ja suhtlemise vaid selle komisjoni teemadega. Ta peab leidma vastuse ka tema pädevust ületavatele küsimustele, kasvõi konsultantide abiga.

Öeldakse, et klient on kuningas. Praegu istub aga teenindaja troonil. Ja hämmastama ei pane niivõrd see, kuidas nad kulutavad maksumaksja raha oma eluasemekulude hüvitamiseks, muud hüvitised, autoliisingud, vaid üldsuse kriitikast solvunud ja ärritunud rahvaesindajate käitumine. Nad on justkui nipsakad poemüüjad, kes on kaotanud enesevalitsuse nõudliku või lihtsalt endataolise kliendi teenindamisel. Perspektiivitundega kaupluse omanik vabaneb sellisest müüjast varem või hiljem, kuna viimane lõpptulemusena kahjustab firma mainet. Samal moel kisuvad staaritsevad rahvasaadikud maha kogu parlamendi hea nime. Valitud institutsioonid ei saa kuidagi kujutada endast teatud kooskäenduslikku tsunfti, põhimõttel üks kõigi ja kõik ühe eest, kõlagu säärane loosung kui kenasti tahes. Pluralistlik demokraatia välistab põhimõtteliselt mundriau iga hinna eest kaitsmise.

Seega on ülim kannatlikkus üks rahvaesindajaks olemise põhinõudeid. Primadonnalikel saadikutel on kasulik meenutada, et nad kujutavad endast väikesi fluktuatsioonikesi kodanikkonnast, kuhu nad lõppude-lõpuks ikkagi tagasi langevad, ehkki tavalisest tublisti suurema pensioniga. Niisiis ei jää valitud isikul muud üle kui õppida emotsioone talitsema või valida teine amet või väljakutse.

Tõsiasi, et kodanikkond on veel ise lapsekingades ja teeb valimistel kerglasi otsustusi pelgalt tuntuse või irratsionaalse isikliku sümpaatia põhjal, ei õigusta kuidagi saadikute ülekeevaid emotsioone. Antiik-Kreekas rakendati niisuguse saadiku suhtes nn killukohust - eksinu pagendati armuta.