Üüri piirmäärad: vabamajanduse piirang

Üüri piirmäärad on eraomandit ja ettevõtlust ahistav piirang, mis on sama vana kui omandi- ja maareform, 12 aastat. Teda võiks lugeda mineviku igandiks. Keegi ju ei mõtleks, et leivapätsi hinda saaks nii kaua hoida paari-kolme krooni piires. Ometi on tagastatud majade üüridega põhimõtteliselt nii toimitud.

Paljud näivad nüüdki pidavat ootamatuseks, et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium algatas pretsedendina seaduseelnõu selle majandusanakronismi lõpetamiseks. Tegelikult täitsid omanikud paljude aastate jooksul tühiseid üüre saades sotsiaalfunktsiooni, mida läänes kannavad riik ja omavalitsused. Võibolla reformide algaastail olnuks teguviis mõistetav, kuid praegu enam mitte. Tulemuseks on olnud majade progresseeruv lagunemine, mis kahjustab nii omanikke kui üürnikke. Väga madalate üüride tõttu on omanikel laenude saamine raske, kuna neid pole millestki tagasi maksta ? kapitaalsete kõrval tuleb tasuda ka jooksvaid kulusid. Kõik see leiab aset olukorras, kus vabaturuüür, eriti pealinnas, ületab piirangulist kurioosselt 6?7-kordselt või rohkemgi.

Seepärast tuleks veel kord käsitleda mõnda visalt levitatavat müüti ning meenutada, et tagastatud üürimajade omanikud on üldtarvilikku teenust osutades võrdväärsed teiste eraettevõtjatega. Esiteks on üüri piirmäärad mõnes suuremas linnas nagu Tartu, Valga ja Rakvere juba mõne aasta eest kaotatud, ilma et midagi drastilist oleks juhtunud. Vabakslastud üüridega linnades on lihtsalt ilmnenud turukonjunktuuri tõde, et omanik saab küsida üüri, mis vastab maja seisundile ja asukohale. Kes soovib kujutleda, et omanikud on juba olemuslikult kuidagi taunitavad, on kunagiste klassivõitluslike teooriate küüsis. Kindlasti tehti omandi- ja maareformi läbi viies vigu, millest tõsiseim on tasakaalustamatus. Näiteks andnuks paljusid vastuolusid hüvitada kruntide eraldamisega. Enamik omanikke on sundüürnike huvides toetanud ka munitsipaalelamufondi loomist suuremates linnades. Siis ei satu üürnikud üüride vabastamisel tänavale, kuna üüri tõus kompenseeritakse eluasemetoetusega, nagu seda tehakse paljudes Euroopa Liidu (EL) maades. Sealjuures on tarvilike summade suurusjärk mõõdetav kümnete, mitte sadade miljonite kroonidega, kurnamata seega riigieelarvet. Ka on sundüürnike arv omavalitsustes küllalt hästi teada ? järelikult tuleb toetussüsteem ainult asjalikult käivitada.

Kehtivad piirmäärad on muutunud poliitilise populismi tallermaaks. Tallinnas ei korrigeerita üüri piirmäärasid praktiliselt aastate viisi, ehkki tarbijahinnaindeks pidevalt kasvab, mistõttu juba teoreetiliselt tuleks seaduste järgi piirmäärasid indeksi kasvuga kohandada. Olukorra lubamatust on nentinud ka õiguskantsler ning asi on jõudnud kohtusse. Üüride vabakslaskmine aitaks kaasa normaalse korterituru tekkele ja üüride ühtlustumisele ning lõpetaks turu solkimise.