Aktiivne investeerimine põllumajandusse ja EL

Eesti põllumajandus sarnaneb vaid teoreetiliselt teiste Eesti majandusharudega. Sel eripäral on palju põhjuseid, millest väidetavalt kõige olulisemad on järgmised.

1. Eelkõige maapiirkondades tööhõive tagamine ja seeläbi maaelanikkonna säilitamine.

2. Riigi enda poolt toodetava toiduvaru tagamine rahvusvahelise kriisi situatsioonis, mille tekkimine on loodetavasti vähetõenäoline.

3. Eestlaste kui ajaloolise põllumajandusrahva tausta tõttu on põllumajandusel Eesti elanikkonna jaoks sentimentaalne väärtus.

Vaatamata ülaltoodud asjaoludele tuleb siiski märkida, et põllumajanduse suhtes toimivad samad majandusolud mis teiste majandusharude puhul. Kui eesmärgiks on konkureerida edukalt imporditud saadustega (kui ka turusektorite haaramine väljaspool Eestit), tuleb nii toodangu hind kui kvaliteet muuta konkurentsivõimeliseks. Eelseisev ELiga liitumine ei mõjuta seda põhilist asjaolu, kuigi see muudab Eesti põllumajandusele esitatavaid nõudeid, kuna lisaks suurendatavatele toetustele jõustuvad Euroopas kehtivad normid toidukvaliteedi ning loomade kohtlemise osas.

Olen tähele pannud, et rahva hulgas, ja ka ajalehtedes, on levinud arvamus, et ELi toetused muudavad Eesti põllumajanduse kasutoovamaks. See võib pikaajalises perspektiivis õigeks osutuda, kuid lähitulevikus tuleb Eesti põllumajandusettevõtjatel tulla toime peaaegu võimatu üleandega ? uute ELi normide täitmisega.

Kuna nõukogude-aegne põllumajandus ei küündinud kuidagi Euroopa standarditeni ja 90ndatel tehti Eesti põllumajandusse väga vähe uusi investeeringuid, on kurb tõsiasi, et ilma suurte investeeringuteta ei suuda Eesti põllumajandus ELi normidele vastata. Arvestades Eesti põllumajandustootjate enamasti madalat tulusust, on neid uusi investeeringuid raske rahastada. See võib tekitada situatsiooni, kus pankrotistumine sageneb, kuna põllumajandusettevõtted ei suuda rahastada uute ELi normidele vastamiseks vajalikke investeeringuid.

Vaid aktiivne investeerimine põllumajandusse võimaldab ELi normide täitmist ja annab Eesti põllumajandusele võimaluse oma madalat kulubaasi ja suurenevaid ELi toetusi eelisena ära kasutada, konkureerides teiste ELi ja ka ELi mittekuuluvate põllumajandustootjatega. Vaid seda eesmärki saavutades võime loota kogu Eesti põllumajanduse tulususe olulist suurenemist. Üksikud põllumajandustootjad, kes on vajalikud investeeringud teinud, näevad muidugi selle kohest mõju oma ka tulususele.

Milles on lahendus? Ainsaks reaalseks lahenduseks on täiendava kapitali toomine põllumajandussektorisse. See kapital võib tulla nii kodumaistelt investoritelt kui välismaalt. Eesti ja Eesti põllumajanduse seisukohalt pole investori päritolul kokkuvõttes tähtsust. Eesti on kasusaaja olenemata sellest, kust uus kapital siia jõuab.

Uued investeeringud loovad maapiirkondades püsivaid töökohti, hoides sel moel inimesi maalt ära kolimast ning suurendades ka Eesti võimet end ise toiduga varustada. Mis puutub inimeste sentimentaalsesse kiindumusse Eestimaasse, siis pole muretsemiseks põhjust - maa on seda laadi investeering, mida pole võimalik ära viia.