Miks vene ettevõtjad ei taha endale tähelepanu?

Igor Izraeljan on multimiljonärist ettevõtja, kes annab siinsamas Eestis tööd 500-le inimesele ja kelle Äripäev ühes oma hiljutises esikaaneloos tituleeris ?avalikkust vältivaks ärimeheks.? Temasuguseid ? jõukaid, edukaid Eesti vene ettevõtjaid ? on veel palju, kes avalikkuse ees rääkida ei taha. Minult on sageli küsitud, miks need vene ärimehed tähelepanu väldivad, on?s neil miskit varjata?

Vene äri Eestis ei ole sugugi mustem kui kõik ülejäänu. Küsimus on lihtsalt selles, et rääkida on mõtet siis, kui on kuulajaid. Hetkel aga, ja selline on olnud pikaajaline riiklik poliitika, huvitab vene inimene Eesti riiki ja eestlasi vaid siis, kui on juttu ?nende? kiiremast integratsioonist ühiskonda. Integratsioon on selline ühesuunaline protsess, kus venelased peavad omandama eesti keele ja kultuuriloo. Vene keelt ja kultuuri eestlased enam tundma ei pea ja seda on selgelt viimaste aastate koolilõpetajate peal näha.

Eestis elab kõrvuti kaks kogukonda, ja venelaste võimalused on selgelt väiksemad. Väiksemad seetõttu, et vene inimesel puudub Eestis väljund ühiskondlikul tasandil. Poliitikasse ehk riigivalitsemise juurde ei ole neil asja, sest korporatiivne Eesti ei võta neid mängu. Üksikud vene nimed parteide nimekirjades on enamasti vaid häälte püüdmiseks, pudrupoti ligi neid ei lasta. Millal saab Eesti esimese venelasest ministri või kantsleri? Vaatasin hiljuti umbes poolte ministeeriumite kodulehekülgi ja leidsin mõned üksikud vene nimed mõnest ministeeriumist, kusjuures mitte ühtegi kas või osakonnajuhi tasemel töötajat.

Suures ettevõtluses juhtivale kohale või omanike ringi sattumine on samuti venekeelsetele inimestele juba kaotatud mäng. Eesti viimasest iseseisvumisest tänaseni aset leidnud majanduse ümberkorraldamise käigus on kunagised ?vene? ettevõtted kas müüdud välismaalastele, eestlastele või likvideeritud. Nüüdsetes ettevõtetes istuvad direktorite toolidel reeglina eestlased ja nemad panevad meeskonnad kokku omadest. Venelastel pole mingit lootust, kui siis vaid tööliseks treipingi taha. Seega on vene ettevõtjale pea ainus võimalus alustada nullist, st teha oma firma ehk siis kõige raskem tee võimalikest. Niisiis jääb täna venelasele peamistest ühiskondliku elu vormidest üle tegeleda hariduse ja kultuuriga. Kuid teatavasti juba 2007. aastal läheb vene kool üle eestikeelsele õppele. Isegi punane N Liit ei jõudnud sellise tasemeni eesti koolide venestamisel. Millist stressi selline poliitika tekitab, nägime hiljuti Riias toimunud meeleavaldustel, kus kümned tuhanded kooliõpilased Läti riigi samalaadsete plaanide vastu meelt avaldasid.

Peale selle praeb Eesti riik enamikku vene koolide õpetajatest pidevalt vardas ? eesti keele mitteoskamise eest võib inimese lahti lasta. Siinkohal ei käi arutelu selle üle, kas õpetaja peab oskama keelt, vaid selle üle, milline on tänane reaalne olukord. Õpetajad ? enamasti vanemaealised prouad ? on pidevalt pinges. Küsimus laiale ringile: kas riikliku represseerimise pärast stressis õpetaja võib noorele inimesele sisse süstida enesekindlust, lootust tulevikule, austust ja lojaalsust riigi vastu? Aga tänastest õpilastest saavad homme täiskasvanud.

Neist asjust on aeg-ajalt räägitud pressis, konverentsidel ja koosolekutel. Tulemust suurt ei ole. Nii saab mõistetavaks, miks hr Izraeljan rääkida ei taha. Ta vaikib seni, kuni ta ei saa end tunda siin riigis oma ja oodatuna. Ta vaikib, kuni suhtumine vene inimesse riiklikul ja üksisiku tasandil ei muutu; kuni seda, mis tal on öelda, ei võeta kuulda ühiskonnas laiemalt; kuni vene inimesel pole Eestis perspektiivi. Piltlikult ja veidi üldistades võib öelda, et täna on venelasel Eestis valik kahe variandi vahel ? aja äri või sure.

Allan Soon on majanduslehe Delovõje Vedomosti peatoimetaja