Erakondade kampaaniaraha tuleb kärpida

Eesti viimaste aastate valimiste puhul torkab silma kaks näitajat, mis on valimistulemusega peaaegu üksüheses seoses. Esimene on erakonna valimiseelsete meediaesinemiste sagedus ja teine on kulutused valimisreklaamile.

Meediakajastustel on seos sellega, kui aktiivne suudab erakond ise olla. Seevastu reklaamile kulutatud rahal puudub igasugune seos sellega, milliseid ideid erakond valijatele pakub. Äärmisel juhul võib siin seos olla hoopis sellega, milliseid teeneid erakond oma rahastajatele lubab osutada.

Raha ja reklaami roll on valimistelt valimistele ainult suurenenud, tekitades küsimuse, kas poliitika turustamine peab käima samal alusel nagu pesupulbri müük. Olen veendunud, et poliitika peab põhinema maailmavaatel ning erinema pesupulbri või mõne muu kauba turustamisest.

Viimaste Riigikogu valimiste järel tõdes sotsioloog Juhan Kivirähk, et seekord ei võistelnud omavahel ?erakonnad ja nende poliitilised põhimõtted, vaid reklaamifirmad, mis ulatuslikku demagoogiavõtete arsenali kasutades üritasid valijate eelistusi tellijale vajalikus suunas kallutada?. Reklaamifirmade konkurents sõltub tellija rahakotist.

Kindlasti ei tekkinud Res Publica valimisedu tühjale kohale. Lisaks rahale olid edu võtmeks ühiskonna nõudlus muudatuste järele, pettumus ?vanas poliitikas? ning uustulnuka uljas hoogsus.

Ilmselt Koonderakonna kurva saatuse vältimiseks asus Res Publica oma edu põlistamiseks seadusi muutma. Kolmekordistati riigi poolt erakondadele jagatava raha hulka, valides jagamispõhimõtte, mis soosib ebaproportsionaalselt suures ulatuses just neid, keda saatis edu viimastel valimistel. Keelati juriidiliste isikute annetused erakondadele. Suurema poliitilise läbipaistvuse sildi all astuti sammud, mille ühene eesmärk on praeguste jõuvahekordade konserveerimine meie poliitilisel maastikul.

Erakonnaseadus kubiseb deklaratiivsetest sätetest ning sisaldab auke annetuskeelust ja erakondade rahastamise sisulisest kontrollist möödahiilimiseks. Piirangud ei laiene erakonna sidusorganisatsioonile, s.o erakonnaga seotud mittetulundusühingule.

Uue seadusega silmakirjalikkus erakondade rahastamise ümber kasvab. Tõenäoliselt näeme tulevikus kampaaniate puhul üha enam kaudset rahastamist, kus kulud katab erakonna eest keegi teine ja raha päritolu ei avalikustata.

Ainus võimalus niisugust arengut ohjata on piirata erakondade raha kulutamise vajadust. Eri riikides on piiratud nii erinevaid reklaamiliike kui ka kampaania kogusummat. Piirata saab näiteks välireklaami suurust ja mahtu ning kohti, kuhu seda võib paigaldada. BBCs kehtestati nõue, et kampaaniaklipp ei tohi olla lühem kui kümme minutit. Kümneminutiline esitus eeldab argumenteeritud lähenemist.

Kampaania rahalise mahu piiramine on kohmakas just erakondade leidlikkuse tõttu kasutada kaudset rahastamist. Siiski on sedagi mitmes riigis rakendatud. Paraku pole Juhan Partsi valitsus kampaaniakulude piiramist tõsiselt võtnud. Valitsuse ainus idee on piirata erakonna lubatud valimiskampaania maht poolega vastaval aastal kõigile erakondadele riigieelarvest eraldatud rahast. Seega oleks piirang tänase seisuga 30 miljonit krooni. Nii kallist kampaaniat pole Eestis keegi kunagi teinud ja sisuliselt tähendab see piirangu puudumist.