Ühepäevaperemehed Tallinna rahakoti kallal

Tallinna linnavalitsus on läinud omadega liiale. Tallinna linn, mille eelarve moodustab suure osa Eesti kohalike omavalitsuste koondeelarvest, ei kontrolli oma rahaasju, veel vähem nende eesmärgistatust.

Viimasel kahel aastal on Tallinna eelarve puudujääk kasvanud vastavalt 58 protsendilt 91 protsendini kohalike omavalitsuste eelarve kogu puudujäägist. See räägib juba iseenda eest.

Ühekordsete ja ? nagu näha kujunenud olukorras ? prognoosimatute linna vara müügist laekuvate tuludega eelarvevajaduste katmine on elamine tuleviku arvelt. Ega linna vara müük ei ole midagi muud kui linnarahva rikkuse vähendamine. Ühte asja kaks korda müüa ei saa. Mis müüdud, see müüdud. Paratamatult tekib küsimus, kellele seda ühiskondlikku rikkust ringi jagatakse? On see üldistes huvides või peetakse silmas ühte kitsast valijagruppi?

Tõepoolest, senini pole Eestis ühtki pankrotti läinud omavalitsust. Kuid kas sellest lähtubki linna praegune ?äriplaan?? Probleemi teravik on selles, et mida rohkem Tallinna katteta kulusid, seda enam tuleb riigil jätta laekuvaid tulusid reservi, et Tallinna eelarve tasakaalustamatust kompenseerida. Ehk kogu see mäng ei puuduta ainult tallinlasi, kes peavad tulevikus selle jama kinni maksma, vaid lõpuks tasuvad pealinna uljuse eest kõigi Eesti linnade ja valdade elanikud. Ja Tallinna puhul ei ole jutt mõnest ega paraku ka mõnekümnest miljonist, vaid korraga sadadest miljonitest kroonidest.

Silmakirjalik on seejuures öelda, et rahandusministeerium ei ole töötanud välja lahendusi, erasektori kaasamise skeeme ega omavalitsuse maksujõuetuse regulatsioone.

Meil on kontseptuaalselt nad olemas ja peagi tulevad ka nende alusel vajalikud regulatsioonid. Loodetavalt ei ole siis Tallinn esimene, kellele neid regulatsioone tuleb rakendada.

Eesti peaks tuginema tugevatele kohalikele omavalitsustele, kellele saab usaldada suurema jao avalikke ülesandeid koos rahaga. Eestis on ka palju häid ja tulevikku vaatavaid linna- ja vallajuhte, kelle ees tunnen sügavat austust. Kahjuks Tallinna linnajuhtide teod sellist tunnet minus ei tekita. Pealinna vastutustundetus on hakanud alla viima kõigi omavalitsusjuhtide ja omavalitsuste usaldusväärsust, seda eelkõige rahva silmis. Märk sellest on ka üha tihenevad küsimused mulle nii Riigikogu saalis kui ka kohtumistel üle Eesti: kas lasteaednike palkade maksmine tuleks omavalitsuste käest ära võtta, kas riik peaks huvikoolide pedagoogidele ise palka maksma, munitsipaalkooli pedagoogide töötasustamist ei tohtivat jätta kindlasti kohalike omavalitsuste otsustada jne.

Tallinn peaks olema eeskuju teistele, tema usaldus peaks olema kõige suurem. Kui eeskuju annavad ühepäevaperemehed, kellele tundub olevat kõik lubatud, siis tagajärjed ei saa jääda tulemata. Kui Suurele Peetrile tundub kõik lubatuna, siis miks ei võiks Väikesed Peetrid käituda samamoodi.

Nähes siit poolt kohalike omavalitsuste tervikpilti, ütlen kindlalt: Tallinnal ei ole vähe raha võrreldes teistega ? puudu jääb arukusest. Kui kõik käiksid rahaga ümber selliselt, nagu Tallinn, ei oleks neil pikka pidu. Linn, kes tahab olla pealinn, ei saa selliselt käituda. Viimane on aeg on tulla mõistusele ja vaadata veidi selgema pilguga olukorrale otsa.