Riigieelarvega ei saa kõiki soove täita

Erinevalt varasemaist aastaist ei vaata me riigieelarvet koostades soovide ja võimaluste osas ainult järgmisesse, vaid ka sellele järgnevasse kolme aastasse. Uudne on see, et soovide ja võimaluste ühitamisel ei lähtu me varasemate aastate eelarvenumbritest, vaid reaalsetest eesmärkidest ja nende saavutamiseks vajalikest meetmetest.

Pean siiski tõdema, et nagu ikka ületavad kõigi soovid kordades neid võimalusi, mis lähtudes tuluprognoosist on meie käsutuses. Ees seisab tavaline eelarvest õhu väljapressimise kurnav töö.

Minu eelarvepoliitiline eesmärk on tagada, et suudame 2005?2008 uued ja vanad initsiatiivid viia ellu selliselt, et meie maksukoormus ei suurene ja valitsussektori eelarve defitsiiti ei lähe. See on suur väljakutse ja lähtub kavatsusest pidada kinni konservatiivsest eelarvepoliitikast.

Usun konservatiivse strateegia pikaajalisse jätkusuutlikkusse. Osaledes mitme eelarve koostamises, on mul tekkinud arusaam, et numbritega mängides petad lõpuks ikka iseennast. Numbrid räägivad selget keelt. Ka tänane, üsna konservatiivne eelarvepositsioon ei ole rahvastiku vananemist silmas pidades jätkusuutlik.

Üha valjemalt kõlavad hääled järgida sõjajärgse Euroopa ekspansiivset eelarvepoliitikat on vastutustundetud. Meil pole tulevikus uusi suuremaarvulisi põlvkondi, kes maksaks kinni meie laenud. Me ei saa asetada lastele neljakordset koormat, jättes nende kanda nende jooksvad kulud ja investeeringud, lisaks meie ülalpidamise pensionäridena ja meie laenude tasumise. Peame saama ise endaga hakkama. Investeerida ei ole vaja ainult täna, vaid ka tulevikus.

Üks võimalik lahendus on hakata tooma sisse võõrtööjõudu, kes meie kohustusi tulevikus teenindaksid. Samas näitab Euroopa kogemus, et see on suletud tsükkel.

2005. a eelarve ei paku imelahendusi ega suuda täita prognoositavate tulude kasvust poole suuremaid täiendavaid kulude soove. Kui vaadata nelja-aastast perspektiivi, on eelarvepiirangud kõigi heade asjade tegemiseks märksa väiksemad. Sellest lähtuvalt tuleb kaaluda, kas kõike on kohe ja korraga vaja ja millised tegevused loovad ühiskonna jaoks kõige enam väärtust.

Koos tavapärase kulude ja tulude plaaniga kavatsen vaadata tänavu üle riigi reservide- ja maksupoliitika ning finants- ja kinnisvara haldamise põhimõtted. Kui keegi tahab läbi avaliku sektori eelarvete jagada enam ühiskondlikku rikkust ümber, tuleb seda ka ausalt öelda ja näidata, kust on see tulu võimalik kokku korjata. Kui tahetakse teha rohkem kulusid, tuleb korjata kokku ka rohkem tulusid. Ei saa tegelda vaid eelarve ühe poolega.

Rääkida, et suudame ainult säästes alustada uusi mahukaid programme ja toetusskeeme, on naiivne. Igalt poolt veidi vähendades pole võimalik suuremahuliselt säästa. Selleks tuleb vaadata kriitiliselt üle, mida riik teeb, mille eest maksab. Säästmine on mõtteviis, mis algab tilkuvate kraanide kinnikeeramisest - seda tuleb arendada. See on hädavajalik, kuid mitte küllaldane, et rahuldada soovi maksta eelarvest toimetulekutoetusi kõigile, kes seda soovivad, nagu se-ni, ainult kahekordses mahus.

Uutes ELi riikides toimuvate arengute valguses ja olukorras, kus toimub tervistav majandus- ja maksukonkurents riikide vahel, ei poolda ma maksumäärade suurendamist tööjõule ja kapitalile. Reservid on meie väikese ja avatud majanduse lahutamatu osa, mis peavad tagama meile pehme maandumise majanduse tsüklilisusest tulenevate tagasilöökide puhuks. Seega peame oma soovid lähiaastail suruma suuresti tänastest otsustest tulenevate võimaluste piiridesse.

Eesti sümbol Euroopas on stabiilne ja lihtne maksusüsteem. Sama tugevaks märgiks peab saama ka läbipaistev, stabiilne ja tasakaalus keskpikk eelarve. Need majanduspoliitilise usaldusväärsuse märgid tagavad Eesti majandusliku edu.