Terve mõistusega ettevõtjaid pole vaja kaugelt otsida

Peaminister Juhan Parts ütleb 24. septembri Äripäevas, et soovib ühiskonna probleemide lahendamisel kuulda rohkem terve mõistusega ettevõtjate häält.

Esmapilgul hooletu repliigina tunduval väljaütlemisel on sügavam tähendus. See näitab, et valitsus ei pea väljakujunenud ettevõtlusorganisatsioone veel täisväärtuslikeks partneriteks. Peaministril on lihtsam suhelda üksikettevõtjatega, kes ei sekku valitsuse majanduspoliitikasse.

Valitsevat koalitsiooni ei saa kindlasti süüdistada ettevõtliku vaimu puudumises. Ometi on nii selle aasta kui ka järgmise aasta eelarve paljuski roosakamat karva kui eelmiste valitsuste omad. Kui veel mõni aasta tagasi ulatus valitsuse üldkulutuste tase oluliselt alla Euroopa keskmise, siis viimased aastad on valitsuskulude taset umbes 4 protsendipunkti võrra tõstnud ja kulud küünivad järgmisel aastal tublisti üle 40% SKPst.

On oluline märkida, et kuigi selline kulutuste tase on omane pigem Euroopa heaoluriikidele, jäävad kulud teadus- ja arendustegevusele (umbes 0,8% SKPst) ka järgmisel aastal Euroopa tasemele alla ligi kolm korda, samas kui jõudsalt on kasvamas avaliku sektori personalikulud.

Jooksva finantseerimise suurendamist nõuavad õpetajad, arstid, õed, tuletõrjujad, riigiametnikud jne. Riigipalgal olijad mõistavad, et juba lähenevate valimiste eel pole suuremad reformid avalikus sektoris tõenäoliselt võimalikud. Kokkuvõttes tundub, et toetuse langus on viinud valitsuse tuntavale kursimuutusele, mille tulemusena on erasektori huvid ja dialoog ettevõtjatega jäänud tagaplaanile.

Tulevikku suunatud loosungid teadmistepõhise majanduse loomiseks nelja aastaga on asendatud lubadustega kõikvõimalikele abivajajatele. Valitsussektori kulutusi finantseeritakse aga teatavasti erasektori ressursside ümberjaotamise arvel. Hoolimata sellest, et ühinemine Euroopa Liiduga on oluliselt vähendanud kodupoliitikute rolli Eesti majanduskeskkonna kujundamisel, seisavad meie ees endiselt probleemid, mida saame lahendada vaid ise.

Eesti peab ametiühingute vastuseisust hoolimata reformima oma tööseadustikku, kohe tuleks läbi viia kutseõppeasutuste reform, üle tuleks vaadata sotsiaaltoetuste ja alampalga põhimõtted ning suurendada avaliku sektori efektiivsust. Lisaks tööturuga seonduvatele küsimuste lahendamisele tuleks hoiduda maksude järsust tõstmisest ning vähendada töötuskindlustusmaksu.

Ühegi nimetatud probleemi lahendamine ei tõota valitsusele kohest populaarsuse tõusu ? pigem vastupidi. Seega on eriti oluline, et vastavad otsused oleksid eelnevalt ettevõtjatega põhjalikult läbi arutatud.

Peaministri senine tegevus tööandjatega konsulteerimisel on kahjuks jäänud tagasihoidlikuks: korduvalt pole leitud aega kohtumiseks Tööandjate Keskliiduga, mis 25 majandusharuliidule toetudes ühendab rohkem kui 1600 keskmisest suurema tööandja huve. Keskliidu liikmed annavad tööd umbes 160 000 Eesti töövõtjale, mida on kolm korda enam Ametiühingute Keskliidu poolt esindatavast töötajaskonnast.

Juhime peaministri tähelepanu asjaolule, et Tööandjate Keskliit juhindub oma tegevuses ainsa ettevõtlusorganisatsioonina Eestis Euroopa Liidu sotsiaaldialoogi põhimõtetest, kuuludes ühtlasi suurima Euroopa ettevõtlusorganisatsiooni, Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Konföderatsiooni (UNICE) juhtorganitesse, kus esindatakse 20 miljoni ettevõtte huve. Eesti tööandjad on aktiivselt loomas koostöövõrgustikku teiste riikide organisatsioonidega ning soovitavad seda teha ka valitsusel.

Novembris on sõlmimisel koostööleping Balti riikide tööandjate keskliitudega, ühtsed positsioonid kujundatakse muu hulgas Briti Tööstuse Keskliiduga, kelle käest arvamust küsimata ei lahenda peaminister Tony Blair ühtegi ettevõtlust puudutavat küsimust.

Otselendu Tallinnast Brüsselisse pakub vaid üks lennufirma, mis tähendab, et erimeelsustest hoolimata tuleb ettevõtjatel ja valitsuse esindajatel reisida tihtipeale samas lennukis. On heameel tõdeda, et osaliselt on vähemalt Euroopa Liidu küsimustes paranenud koostöö rahandusministeeriumiga.

Soovin, et selline sisuline koostöö toimuks ka riigieelarve koostamisel ning laieneks kõigisse valitsusasutustesse. Seni aga, kuni osalusdemokraatia ja ühistegevus veel mõlemat jalga lonkavad, pole ka terve mõistusega ettevõtjate häält võimalik kuulda ega kuulda võtta.