Üks tagatisrahasüsteem on efektiivsem

Marek Strandberg visandab 21. detsembri Äripäevas ilmunud artiklis ?Pakendimonopolistid? omapoolse pakendikorralduse kava, mõistes karmilt hukka kõik, mida pakendiseaduse ja pakendiaktsiisiseaduse toel püütakse käivitada.

Mängleva kergusega ajab autor segi pakendiseaduse pakendiaktsiisiseadusega ja väidab vääralt, et joogipakendi tagatisraha sätestas Riigikogu 15. detsembril, kuigi see otsus tehti juba käesoleva aasta aprillis. Nüüd muudeti vaid tagatisrahale ülemineku aega ? 1. jaanuarilt 1. maile 2005. Jäägu Strandbergi südametunnistusele väide, et muudatus tehti pelgalt ?monopolistide? ehk paari suurfirma survel. Kirutud ?monopolist? OÜ Eesti Pandipakend on asutanud siiski kolm tootjate ja kaupmeeste ühendust, mis on mittetulundusühingud. Lisaks oli edasilükkamisel teisigi olulisi põhjuseid.

Pakendiseaduse aluspõhimõte on, et pakendiorganisatsioonid ei tohi olla liikmetele või omanikele kasumi taotlemise koht, vaid ühiste, seadusest tulenevate kohustuste täitmise viis ? arusaam sellest juurdub aga visalt. Pakendiseaduse rakendamiseks on vajalik vähemalt kahe pakendiettevõtjate organisatsiooni olemasolu ? üks joogipakendi tagatisrahasüsteemile ja teine nn muule müügipakendile.

Pakendiseaduse kohaselt tuleb üldjuhul tagatisrahaga maksustatud pakendit tagasi võtta vastavate pakendite müügikohas. Senine ligi 240 taarapunktiga süsteem ei ole selleks piisav, kuna paljudes väikelinnades, rääkimata maapiirkondadest, ei ole võimalik midagi ära anda. Otsesõnu tähendaks see väljavaadet, et pakendatud jooki ostes müügikohas küll tagatisraha võetakse, kuid pudelit tagastama ehk oma raha tagasi saama tuleks minna kümnete kilomeetrite kaugusele.

Seega saab keskkonnaministrilt akrediteeringu tagatisrahaorganisatsioon, mis tõestab oma võimet korraldada kogumine üle kogu Eesti, olgu siis süsteemis pakendi tundmise aluseks triipkood või hologramm-märk. Strandbergi soovitus, et riik peaks korraldama ?pakendiaktsiisi tunnusmärkide trükkimise nende käibe kontrolliks?, näitab samuti autori teadmatust teemast laiemalt.

Mitu tagatisrahasüsteemi üheaegselt toob kaubandusele juurde lisakohustusi, sest eri kogumissüsteemide pakendid peaksid olema algusest peale eraldi kogutud ja eraldi üle antud, et tagada nii tagatisraha kui ka kokkulepitud teenustasu maksmine vastuvõtjale.

Muu müügipakendi ehk nn multimaterjali süsteemis tähendab üleriigiline kogumissüsteem hinnanguliselt paari tuhandet kogumispunkti.

Mitme organisatsiooni puhul dubleeritakse sisuliselt kogumispunktid ja nende teenindamise logistiline süsteem, kuid sellest ei suurene märgatavalt kogutava materjali kogus summaarselt. Mida rohkem organisatsioone, seda kallim on see üldjuhul nii tootjatele kui ka tarbijale. Just sellisele järeldusele on paljudes ELi riikides jõudnud tootjad, mitte riik.

Kui Eesti tootjad tahavad konkurentsi põhjendusel ka mitut multimaterjaliorganisatsiooni, siis on see võimalik, aga need organisatsioonid peavad siis tõepoolest üleriigiliseks kogumiseks valmis olema. See ei tähenda ainult kogumist Tallinnas, Tartus, Narvas, vaid ka Vastseliinas, Vaivaras, Sõrves ja Nõval.

Seni on akrediteerimist taotlenud organisatsioonid, kelle taga on alla 1% turule toodavast müügipakendist. Neid on raske tõsiselt võtta.

Kogu pakendiseaduse arutelu juures hämmastab kas siis tahtlik või tahtmatu soovimatus kas või põhialustes analüüsida teiste maade kogemust. Seadmata kahtluse alla Strandbergi tunnustatud keskkonnamõtleja staatust, soovitaks seni, kui meri veel jäävaba, ette võtta reisi Soome või ükskõik millisesse riiki, kus pakendikogumissüsteemide osas on jalgratas juba ammu leiutatud. Kas peame seda Eestis kindlasti uuesti tegema?