Aga nemad, ukrainlased, on vabad...

Ukrainlane Artem Juskevit? (1931?1982) läkitas aastal 1972 koos mõttekaaslastega (Kalju Mätik, Tunne Kelam, Mati Kiirend, Sergei Soldatov) ÜRO-le memorandumi olukorrast Eestis. Põrandaaluse Eesti demokraatliku liikumise nimel saadetud kiri käsitles põhjalikult Eesti okupeeritud seisundit ja nõudis ajaloolise ebaõigluse lõpetamist ÜRO abiga.

Kui Juskevit?ilt küsiti, miks ta võitleb Eesti vabaduse eest, vastas ta: Eesti ja Ukraina saavad vabaneda ainult koos. Ta saadeti viieks aastaks Mordva vangilaagrisse, kaotas seal tervise ja suri varakult. Augustis 1991 aga nii juhtuski, Eesti ja Ukraina said teineteisest pea tuhande kilomeetri kaugusel korraga iseseisvaks riigiks.

Eesti NSV põhiseaduses seisis säte, et Eesti on suveräänne vabariik. Kuid keegi ei arvanud, et tegu on iseseisvusega, sest puudus vabadus. Kui ELi astumise vastased püüdsid aastal 2003 meelde tuletada vabadusaateid, kinnitasid kunagised laulurevolutsionäärid, kes vahepeal riigipirukat maitsma saanud, et iseseisvusekäsitus on maailmas muutunud. Eesti põhiseaduse vastuvõtmise ajal mõeldi iseseisvuse all üht, nüüd teist. Nad rääkisid juttu, mida kommunistidest võimukandjad vanasti neile: et tarvis on arvestada väljakujunenud realiteetidega ja tegelikult võib osa iseseisvust delegeerida endast tugevamale ja targemale ? liidule. Iseseisvus ilma vabaduseta on aga kas diktatuur või köidikuis orja iseseisvus hingata õhku.

Ka Ukrainal oli võimalik hingata stabiilset õhku Venemaa köie otsas, olles seejuures formaalselt iseseisev. Ent paljud seda ei tahtnud. Pärast presidendivalimiste edukat lisavooru ütles oran?i revolutsiooni liider Viktor Ju?t?enko, et Ukrainas algab uus ajastu. Seni oli riik küll iseseisev, kuid nüüd on ta ka vaba. Ukrainas toimuv on väga sarnane meie oran?i vabadusaatega, mida tagajärjetult püüdsime avalikkuse ette tuua suvel 2003. Meid ei kuulatud, osalt aga käitus meedia sama räigelt kui Ju?t?enkoga enne Ukraina valimiste teist vooru.

Ka valimispettus oli sarnane. Meenutagem kas või Tartu 8. valimisjaoskonnas paljastatud juhtumit, kus 776 ei-häälest 423 rändas hoopis jaa-kuhja. Rääkimata võimude totaalsest ajupesust.

Oran? hoiatab mürgi eest. See on kõige väljapaistvam värv. Oran? mustaga on hoiatavaim, oran? valgega on armastuse sümbol. Panime tähele ka seda, et eesti rahval anno 2003 ei olnud sisemist usku endasse. Ja riigi eesotsa inimesed olid vabadustunde minetanud.

Erinevalt meist jäi Ukraina oran? püsima. See on ime. Nii suur murrang, et kasutatakse sõna ?revolutsioon?. Ukraina saab maaks, mis oma teistsuguse eluvaatega taandarengu peatab. Euroopa, Ameerika, Venemaa suudavad ruineerida küll riike ja rahvaid, kuid mitte seda, mis toimub ülalpool riike-rahvaid. Eestlased seisid omal ajal kätest kinni hoides hambuni relvastatud impeeriumi vastas. Meid ei suudetud ignoreerida just sellepärast, et olime vaimselt tugevad. Meid neelati ajapikku: ühelt poolt EL ja teisalt Venemaa oskasid nii peenelt allutada. Kumbki annab hingamisruumi vaid täpselt nii palju, et riigid-rahvad kaotavad tükkhaaval oma vabadust.

Ukraina on aga suur. Meeleseisundeid nagu Ukrainas ei suutnud alla neelata Venemaa ega suuda ka hall eurobürokraatia. Kümned miljonid inimesed on kasvanud seal kodanikuühiskonnaks. Juba enne Ju?t?enko võitu Ukrainas andis oran? revolutsioon esimese siirde: Rumeenias ei söandanud võimud minna valimispettusega lõpuni ja oran?ide lippude all tuli seal võimule edumeelne president.

Vaimse allakäigu võib päästa see, kui Ukraina sammub sellisena ELi.