Äripäev süüdistab asjata põllumehi kulutamises

On äärmiselt üllatav, et nüüd, kui Eesti põllumajandussektoris on Euroopa Liidu (EL) tingimustes tekkimas stabiilsem aeg ja maaettevõtjad saavad oma majandustegevust planeerida, tunneb Äripäev oma juhtkirjas muret abiraha kulutamise otstarbekuse üle.

Mulle tundub, et juhtkirja autor pole tutvunud või ei ole aru saanud ELi toetuste maksmise eesmärkidest, tingimustest ja toetuse saajatele pandud kohustustest.

Ilma sihtotstarbeta ei anta põllumehele ühtki senti. Toetuste saamise õigus on seotud kohustuste ja keskkonnapiirangutega, mis tähendavad põllumehele täiendavaid kulusid ja saamata jäänud tulu.

Ilmselt on mõeldud mittesihtotstarbelisena pindalatoetust, mis on pisut üle 400 krooni hektari kohta. Nimetatud toetuse saamise õigus on seotud maa hooldamise kohustusega, mis tähendab täiendavaid kulutusi võsa- ja umbrohutõrjele. Taasiseseisvumise perioodil langes kasutusest välja ligi kolmandik põllumajandusmaad.

Tänu pindalatoetustele päästeti võsa ja umbrohu pealetungi eest ligi 130 000 hektarit viljakat põllumajandusmaad. See on maailma suurenevat toiduainetenõudluse kasvu ja viljaka põllumaa piiratud ressurssi arvestades parim investeering tulevikku.

Juhtkiri soovitab, et ametnikud suunaksid investeeringuid parimal viisil. Kinnitan lugejale, et investeeringute prioriteetide määramine ja asja­kohaste tingimuste väljatöötamine on olnud ministeeriumi ja PRIA (põllumajanduse registrite ja info amet) töötajate peamisi ülesandeid, kusjuures pidevat koostööd tehakse maaettevõtjate esindusorganisatsioonidega.

Põllumajandussektorile on solvavad väited, et ?tehakse mõttetuid oste?, ?oli raisata 10 000 krooni?, ?euroime ujutas Eesti põllutehnikaga üle? jms. Väidete ekslikkuses võib veenduda, kui avada Jäneda Õppe- ja Nõuandekeskuse koduleheküljel põllumajandusettevõtete raamatupidamise andmebaas ning tutvuda analüüsidega. Vastupidiselt Äripäeva arvamusele on maa heldem nendele, kellel on võimalik tema eest paremini hoolitseda.

2003. aastal oli edukamatel põllumajandusettevõtetel võimalik kasutada ühe hektari põllumaa kohta (koos loomakasvatusega) ligi 9000 krooni eest tehnoloogiavahendeid, väetisi, taimekaitsevahendeid jms ning nende töötajate keskmine ettevõtjatulu ja palk oli kokku 7500 krooni kuus. Vähem edukad ettevõtted said kasutada põllumaahektari kohta veidi üle 3000 krooni ning nende töötajate keskmine ettevõtjatulu ja kuutöötasu kokku oli napilt üle 2500 krooni.

Millistest väidetavalt mõttetutest ostudest saab juttu olla, kui viimastel aastatel on kaks kolmandikku talusid ja põllumajandusettevõtteid töötanud varade vähenemise arvel, kusjuures nende ettevõtjatulu ja palk kokku on olnud riigi keskmisest enam kui poole väiksem?

Enam kui pooltel kaubatoodangut andvatel põllumajandusettevõtetel oli võimalik kasutada mineraalväetisi napilt kolmandiku võrra sellest kogusest, millest kõrgemal tasemel muutub tootmine tasuvaks. Arvestuste kohaselt võimaldavad toetused paremal juhul soetada minimaalsel määral väetisi ja taimekaitsevahendeid, mille puudus oli väikse saagi ja madala tasuvuse peamine põhjus. Seni makstud toetused ei võimalda veel lähiaastatel enamikul põllumajandusettevõtetel välja vahetada nõukogudeaegset põllumajandustehnikat, mis on suures osas vanaraud.

Enne Eesti liitumist ELiga toimusid iga-aastased läbirääkimised valitsuse esindajate ja tootjate esindusorganisatsioonide vahel, kus toodi välja põllumajandussaaduste tegeliku ja taotlushinna ning rahvusvahelises praktikas kasutatavate võrdlushindade (hinnad, mis ei sisalda subsiidiumide mõju) alusel välja tulude puudujääk. Tegelike ja võrdlushindade vahe järgi sai meie põllumees oma toodangu eest iga aasta ligi miljard krooni vähem.

Eesti põllumehel tuleb veel aastaid täita suurt investeeringute puudujääki, mis tekkis enne ELiga liitumist, sest ta ei saanud oma toodangu eest väärilist hinda. Meenutagem, et Saksa farmer sai piima tarbijahinnast pool, meie põllumees napilt kolmandiku, mõnel aastal ainult veerandi. Tarbija maksis samal ajal piimaliitri eest Tallinnas sama palju kui Berliinis.

Olen veendunud, et meie põllumajandustootja on piisavalt arukas ning ta ei vaja ametnikest ?volinike? abi, nagu see oli kombeks ühe eelmise korra ajal.

Autor: Ester Tuiksoo