Eurot oodates tuleb täpselt jälgida hinnatõusu

Möödunud aastal tõusid Eestis hinnad keskmiselt kolm protsenti. Selle numbriga võisid kõik rahule jääda, sest aasta tagasi kardeti hoopis kiiremat hinnatõusu.

Eesti puhul saame rääkida heast hindade stabiilsusest. Möödunud aasta näitas ka, et Euroopa Liiduga (EL) ühinemine mõjutas Eestis hindu minimaalselt, sedagi peaasjalikult viimasele minutile lükatud maksude harmoniseerimise järelmõjude, mitte täisliikmeks saamise ja ühtsesse majandusruumi kuulumise pärast.

Võib tunduda, et sellises kontekstis peaks Eesti tee eurole üleminekul olema järgneva kahe aasta jooksul sile. On ju inflatsioon ainuke kriteerium, mis meile ka hea majanduspoliitika puhul peavalu võib valmistada ja mille ohjamiseks meil eriti vahendeid ei ole.

Kuivõrd ERM2-ga ühinemine on juba minevik, eurole üle­mineku esimene võimalik tähtaeg fikseeritud ning Euroopa stabiilsuspakti tingimused ammu paigas, on alanud aasta otsustav selles mõttes, et ta on baasiks, millelt kriteeriumide täitmist jälgitakse. Selle tõsiasjaga tuleb üsna pedantselt arvestada, igatahes pedantsemalt, kui meil pahatihti tavaks on.

Nii näiteks ei mõjutanud meie käekäiku tugevasti see, et suurim hinnatõus ei olnud Eestis möödunud aasta mais, vaid detsembris (THI suurenes 5%), ja et seetõttu tuleb selle aasta keskmine hinnatõus mõnevõrra suurem. Kuid eurole ülemineku tõttu peame arvestama, et ka protsendikümnendik täiendavat hinnatõusu või baasi taset võib omada otsustavat tähtsust. Seetõttu peame nüüd kõigis hindu puudutavates asjades olema äärmiselt ettevaatlikud.

Eelseisvad hinnatõusud võib jagada kolmeks. Umbes kaks kolmandikku kogu hinnatõusus on selline, mis meist ei sõltu ja mille määrab maailmaturg või EL. Ka ülejäänud kolmandikust tuleneb osa juba kokkulepitud seaduste harmoniseerimisest ning ainult ülejäänud osa sõltub vahetult Eestis toimuvast ? hindade loomulikust konvergentsist või meie otsustest. Paraku ei tohi see tinglik kolmas osa, kuhu peab ära mahtuma nii konvergentsist, kiiremast majanduskasvust, konkurentsitingimustest kui ka üksikotsustest johtuv hinnatõus, olla suurem kui üks protsent.

Nii võibki kiire eurole ülemineku kava asetada paljud otsused hoopis teise valgusse. Näiteks tuleb eurole ülemineku soodsa lähtepositsiooni seisukohast lugeda majanduspoliitiliseks möödalaskmiseks tõsiasja, et uute elektritariifide kehtestamine ja sellega kaasnev üldine hinnatõus lükkus alanud aastasse, misläbi muudeti ka hindade stabiilsuse kriteeriumist kinnipidamine umbes protsendikümnendiku võrra raskemaks.

Paraku pole elekter ainus koht, kust pidev surve meid ja eurole üleminekut ähvardab. On ka vee-, prügi- ja soojamajandus oma hinnasurvetega, lagunevad teed ja koolid ning muu sotsiaalne infrastruktuur.

Ei maksa loota, et surve elektritariifidele ja muule seesugusele võiks lähiajal alaneda. Vähemalt pärast jaanuaritormi sai selgeks, et peaaegu kõikjale on vaja kiiresti investeerida palju rohkem, kui seni on hädavajalikuks peetud. Siit tuleneb vältimatu surve järgnevateks hinnatõusudeks. Kuid peale infrastruktuuri on meil ka meditsiini-, haridus- ja teadustöötajad, kelle palku on seni suudetud küll tugeva surve all hoida, kuid kes sellega järjest vähem lepivad, eriti tööjõu vabama liikumise tingimustes. Aga palkade kasv on meil hindade stabiilsuse seisukohast niigi ohtlikult suur olnud.

Lõpuks ei saa me täiesti kindlad olla selleski, kui kaua siseturul seni hästi toiminud konkurents suudab hindu madalal hoida. On karta, et kaubandusse suuri investeeringuid teinud ettevõtjad tahavad ükskord oma investeeringutelt korralikult teenima hakata. Kuivõrd siin on tegijate arv jäänud väikseks, võib karta, et see aeg pole enam kuigi kaugel ? võib-olla aasta-paari pärast, mis meile üldse ei sobiks.

Ühes võime aga kindlad olla: sellist hinnatõusu, nagu meile aasta tagasi terve rida tegelasi ette manas ja mida ka keskmine tarbija näha kardab ? nimelt 10 protsenti ületavat hinnatõusu ?, pole kuskilt tulemas. Ka mitte siis, kui meil kõigis ettevõtmistes viltu veab.

Stabiilsuspaktile tasub ikka mõelda, sest eurole kiireks üleminekuks meil täielikku garantiid veel taskus pole. Oleks rumal, kui me ettevaatamatusest või liigsest enesekindlusest ebaõnnestume või teeme stabiilsuspakti täitmiseks midagi seesugust, mille pärast tuleb järgnevail aastail maksta talumatult kõrget hinda.