Hiirelõks

Hiljutiste tormide puhkemises süüdistatakse kliimamuudatusi, millele omakorda otsitakse süüdlasi arenevast tehnoloogiast ja kindlasti leiab süüdlasi omakorda tehnoloogia arendajate seast. Kirjeldatud mõtteraja käijad võiksid nuusutada meest nimega Thomas Midgley jun. (Olgu vihjeks öeldud, et ta lõhnab odava bensiini järele.)

Ohio osariigist pärit insener Midgley avastas 1921. aastal, et plii lisamine bensiinile võimaldab oluliselt parandada kütuse kvaliteeti ja selle kaudu suurendada automootorite võimsust. Tööstuslikult ülikasumlik pliitootmine ja lihtne bensiini töötlemine panid aluse erakordselt suurele ärile. Ja viimasega kaasnevale transpordi arengule ja selle kaudu edasi­liikumisele kõikides olulistes elusfäärides kuni hariduse ja tervishoiuni välja. Ainult et plii on ülitõsine närvimürk, mis põhjustab muu hulgas pimedaks­jäämist, neerukahjustusi, unetust ja vähktõbe ning võib kaasa tuua kooma ja surma. Vähendamaks kodanike seas levivaid hirme, hingas Midgley ajakirjanike ees demonstratiivselt bensiiniaure ja lubas päeviti selles käsi pesta. Hiljem selgus, et ta oli siis juba tõsiselt haige (lisaks paljudele teistele planeedi Maa elanikele) ja vältis kokkupuuteid pliiga igal võimalusel. Lisaks kinnitas enamik toonaseid uuringuid bensiini ohutust.

See oli ilus aeg ? suured kütusefirmad, tajudes oma vastutust, tellisid ja maksid kinni praktiliselt kõik uuringud (ajalugu teab veel ühte sarnast ?objektiivse teaduse tegemist?, mida sponsoreeris pikkade aastate jooksul tubakatööstus). Selle koha peal võiks ühe õnnetu innovatsiooni loo lõpetada ja inimest rumaluse pärast parastama hakata. Aga veel ei saa!

Midgley abil ülipopulaarseks muutunud autod on üks süüdlasi kliimamuudatuste tekkel (pool õhu saastest pärineb transpordivahenditest), kuid mehe roll ei piirdunud pelgalt bensiini vääristamisega. Vaid saatusele teada olevatel asjaoludel jagati talle kätte saatuslikud kaardid ja Midgley võttis veel ühe tihi! Kui bensiiniga kulus tal kuus aastat, siis järgmine asi kukkus välja kolme päevaga. Tegemist on külmutus- ja kliimaseadmetes ning aerosoolpakendites kasutatava CFCga (kloro­flurosüsinikühendid, tuntud kui freoonid).

Täna teame, et üks kilo CFCd hävitab 70 000 kilo osooni, mis omakorda põhjustab kliimamuudatusi, mis tekitavad näiteks torme. Siin tahaks loo lõpetada ja ühineda nendega, kes omistavad Midgleyle 20. sajandi karuteene tegija tiitli. Kuid oli veel asju, mis vajasid tarmuka leiduri abi! Pliimürgituse haigusest räsituna ja liikumisvõimetult oma voodisse vangistatuna tegi ta veel ühe pingutuse. Nii leiutas ta voodihaiget kergitava ning patsiendi külge vahetava motoriseeritud mehhanismi. Lõpuks ometi head uudised! Ainult et ühel 1944. aasta hommikul leiti Thomas Midgley voodiautomaadi poolt kägistatuna ? umbes nagu hiirelõksus. Ilmselt oli midagi viltu läinud. Mida võime sellest loost õppida?

Vahest seda, et hiirelõksu leiutamine pole lihtne ettevõtmine. Viimast kinnitab 1838. aastast peetav USA patendiarhiiv, mis sisaldab väidetavalt umbes 4400 meie närilisest sõbra elupäevade kiiremale või aeglasemale lõpetamisele omistatud patenti. Katalogiseerija on leiutise kirjeldused omakorda jaotanud 39 alamklassi, nagu kägistajad, lämmatajad, purustajad, elektriga tapjad (või grillijad) kuni modernsemate superliimiga fikseerijateni välja. Igal aastal registreeritakse umbes 30 uut lõksuideed ning samas lükatakse mõnisada tagasi ebapiisava uudsuse tõttu. Paistab, et inimestel on kinnisidee hiirelõksude suhtes. Seejuures pole kellelgi õnnestunud valmistada midagi paremat kui John Masti 1890. aastal patenteeritud klassik.

Keegi on lausunud, et tarkus on hea ja halva teadmine, kuid see ei andvat võimu neid teineteisest eristada. Vahest siin ongi selgitus, miks üha targemaks saav inimkond (või põlvkondade kaupa lõksuga tutvunud hiir) üha uuesti ja uuesti juustu proovib.

Autor: Kristjan Port