Universaalne DVD saab kümneseks

Kui videokassetilt leiab harva midagi veel peale linateose, siis DVD ei ole pelgalt film. Plaadilt leiab veel klippe, mida filmi ei monteeritud, dokumentaali filmi tegemisest, tegijate ja näitlejate portreed, fotosid, tiitrid eri keeltes ning treileri ehk filmi reklaamklipi(d). Samuti saab filmi vaadata erinevate kaameranurkade alt jms. Ehk videost on saanud multimeediapakett.

Veel paar aastat tagasi luksuskauba staatust nautinud DVD-mängijad on aasta-aastalt üha rohkem kättesaadavaks muutunud. Kui kaks aastat tagasi maksis seade ca 5000?6000 krooni ringis, siis täna saab korraliku pilli alla tuhande krooni kätte. Ja tegu pole mingi tundmatu ning säästupoest ostetud seadme, vaid korraliku elektroonikabrändi kirjasid kandva mängijaga.

Kuna DVD-l on täna levinud peamiselt filmid, peetakse seda videolindi ehk VHSi järeltulijaks ning nimetatakse videokettaks, kuid tegelikult on tegu nn paindliku plaadiga (digital versatile disc), millele saab peale filmi ka muusikat, faile ning fotosid salvestada.

Nii peakski seadme soetamist planeerides enne mõtlema, kas sellega peaks ainult filmi vaadata saama või siis näitama külalistele ka paremaid kaadreid pere pildialbumist ja ka internetist alla laaditud filme.

Soodsaim Tallinnas silma jäänud DVD-mängija kannab tunnustatud elektroonikatootja Philipsi kaubamärki. Seade maksab 1290 krooni ning on Stockmanni müüja Lauri Läänemetsa sõnul igati asine riist. Tegemist küll vaid video ettekandmiseks mõeldud seadmega, samuti ei saa sellega fotosid vaadata.

Kui odavamate mängijate puhul ei ole väga oluline, millise teleri taha see ühendatakse, siis kallimate ning enamate lisavõimalustega DVD-mängijad nõuavad oma eeliste näitamiseks paremat ning kallimat telerit.

Stockmanni vanemmüüja Rein Repson soovitab näiteks 7000 krooni maksev seade ühendada vähemalt 32tollise plasmaekraani ning viie kõlariga kodukinosüsteemiga, millega saab kodus korraliku kinoelamuse tekitada.

Tavalisima ja lihtsaima tuntud tootjate mittesalvestava DVD-mängija hind algab ca 1200 kroonist. Osale DVD-mängija mudelitele on võimalik sisestada erinevaid mälukaarte ja vaadata pilte teleekraanilt.

Taseme võrra kõrgemad seadmed taasesitavad ka DivX-formaadis filme. DivX on pakkimisformaat näiteks internetis saada olevatel filmidel. DivX taasesitusega DVD-mängija ei salvesta ja selle hind algab 1500 kroonist.

Et üleminek videolt DVD-le oleks sujuv, saab osta näiteks DVD-VHS combi ehk kombineeritud variandi, kus DVD-mängija ja videomakk on koos. Combi baasmudel maksab 3000 krooni, kui seade esitab ka DivX-faile, on mudel kallim. Combi puhul salvestab tavaliselt videomakk.

Super Audio CD ehk SACD-funktsiooniga DVD-mängijaga on võimalik kuulata ruumilisemat muusikat kui tavalise muusikakeskusega. Kui tavalisele CD-plaadile on muusika salvestatud stereos ehk kahele kanalile, siis SACD-l kuuele kanalile. Kuulamiseks läheb siis muidugi vaja vastavaid kõlareid, kaableid, võimendit ning ka vastavas formaadis CDsid. SACD-funktsiooniga DVD-mängija hinnad algavad 2500 kroonist.

Võib ka soetada kodukino täislahenduse, mis sisaldab viie kõlari süsteemi ja kodukino võimendit koos sisseehitatud DVD-mängijaga. Kodukino lahenduse saab kas ise kokku panna või osta see valmiskujul. Viimase puhul algab hind praegu juba 3000 krooni kandist.

Läänemets selgitab, et võimalik on ka ise enda süsteem kokku panna, kuid hinnalt tuleb see kindlasti kallim ja nn kombi-lahendused sobivad pigem pisemasse korterisse.

Ja lõpuks on võimalik valida salvestav DVD-mängija, mida on saada kahte tüüpi: kõvakettaga ja ilma. Esimene on DVD-salvestaja kõige täiuslikum versioon, arvuti ja DVD-salvestaja ühendatud variant, mille korpuse sees on kuni 80 GB suurune kõvaketas, millele saab salvestada materjali, seda seal töödelda ning siis puhta versiooni plaadile salvestada. Samuti saab kõvakettalt ka salvestamise ajal materjali vaatama hakata. Kõvakettaga DVD-salvestajate hinnad algavad umbes 10 000 kroonist.

Sandman Grupi turundusdirektor Urmas Arula ennustas sügisel, et peagi on VHS ajalugu ning asemele tuleb DVD. Praegu toodetakse küll mõlemat veel paralleelselt, kuid nii DVD-mängijate kui ka plaatide müük on pidevalt kasvanud.

DVD-mängijate ja -filmide tootjad on jaganud maailma regioonideks. Kui DVD-video formaat turule tuli, kuulus Eesti koos teiste Balti riikide, endise NSVLi ja osa Kesk-Aasia ja Aafrika riikidega ametlikult 5. regiooni.

Nüüdseks on Eestis lubatud müüa nii 2. ehk kogu Euroopa kui ka 5. regiooni plaate ja mängijaid. Nii ongi Eestis enam levinud 2. regiooni plaadid. Samas saab kõik DVD-mängijad muuta multiregionaalseks.

DVD plussiks on märgatavalt parem pildikvaliteet kui teleülekandel, video-CD-l või VHS-kassetil. Formaat võimaldab kasutada Dolby Digitali või DTSi kodeeringus ruumilist heli, mida kasutades saab luua tõelise kodukino.

DVD-plaatidelt võib leida lisamaterjale, nagu dokumentaalfilmid, intervjuud näitlejate ja re?issööriga jne. Interaktiivses menüüs saab liikuda otse soovitud peatüki juurde.

Võimalik on valida mitme heliriba vahel ja kuvada eri keeltes subtiitreid.

Hoolikal hoidmisel on tootjad lubanud DVD-plaatide säilivusajaks üle saja aasta. Siiski on lindistavad DVD-koduseadmed videomakiga võrreldes täna veel palju kallimad. Puuduseks on ka tsoonipiirangud, samas on enamik siinmail saadaolevaid mängijaid regioonivabad või selleks muudetavad.

VHSi plussiks on praegu veel see, et suurem osa Eestis müügil olevaid filme on VHSidel.

Kui välimuselt on DVD ja CD sarnased, siis erinevus tuleb välja ketaste mahutavuses. Tavaline DVD-ketas mahutab ca seitse korda enam andmeid võrreldes tavalise CDga, kahekihilised veegi enam. See tähendab, et peale filmi saab plaadile panna ka mitmesugust muud infot alates korralikust stereohelist, lõpetades erinevates keeltes subtiitritega.

Samuti on mitmetel DVDdel märgitud nn olulised kohad filmis, mida tähistavad väikesed thumbnail?id (pisipildid otsimiseks) menüüs. Neil klikkides saab lihtsalt õige koha üles leida, pole vaja edasi-tagasi kerida. Ka võib filmi leida plaadilt kahes formaadis, et sobida nii laiekraantelerile kui ka tavalise kineskoobiga pildimasinale.

Plaadile ei jõua vaid uued teosed. Paljud vanad filmid salvestatakse täna samuti DVD-le ümber.

Et film DVD-l levisse jõuaks, läbib ta mitu etappi. USAs näeb see välja umbkaudu selline. Esiteks jõuab film kinno. Umbes pool aastat pärast esilinastust ilmub kallis, ligi sajadollarine rentimiseks mõeldud VHS-kassett, mida saab ka lihtinimene osta. Säärased kassetid ongi aga mõeldud videolevisse, sest nende rendituludest filmikompanii reeglina enam osa ei saa ja seega ongi nende kasumitükike säärase kasseti hinnale liidetud.

Mõni kuu hiljem jõuab lettidele tavahinnaga VHS, pärast seda jõuab film tasulistele ja hiljem tavalistele telekanalitele.

DVD-l puudub nn rendietapp, mida mõned firmad püüdsid DVD juurutamisel sisse viia. Laenutused küll laenutavad DVDsid, kuid nende hind ei ole enam nii röögatu kui VHSil. Nii tuleb reeglina DVD välja koos rendi-VHSiga.

Iga plaadi sisu sõltub siiski väljaandjast ja samast filmist võib erineva sisuga kettaid ilmunud olla. Lisaks muutuvad aja jooksul ja aeguvad ka filmide leviõigused. Nii võib filmide, mida enam müügis pole, uusväljalase sisaldada vähem lisamaterjali kui varasem versioon.

Filmi levisse jõudmist mõjutavad ka tsensorid. Näiteks Euroopa videoturul on igal riigil omad tsensuurireeglid. Domineerivad Suurbritannia ja Saksamaa, mõlemal on erinevad tsensuurikorraldused.

Saksamaal näiteks ei tohi arvutimängudes inimesi tappa, samuti on seal hirm igasugu vähegi natsismile või pahadele sakslastele viitava ees. Kui tsensor ise ei kärbigi, teeb seda filmifirma, et saadav reiting kinosaali vaatajaid meelitaks.

Nii võib juhtuda, et nt soomlased ei saa oma maal osta omakeelsete tiitritega korralikku filmi, sest DVD-l on Saksamaal toimetatud variant, kuid samas müüakse poodides soomekeelsete subtiitritega sama filmikompanii väljastatud tsenseerimata videokassetti.

1995. aastal töötati välja DVD spetsifikatsioon, milles lähtuti filmitööstuse vajadustest, et mahuks ära digitaalses formaadis tüüpiline Hollywoodi film, mille pikkuseks arvestati 135 minutit. Et suurendada DVD populaarsust ja läbimüüki, tahtsid filmitootjad, et DVD-l oleks kolm erinevat helikanalitepaari, salvestamaks sinna filmi tõlget erinevates keeltes, lisaks veel erinevad subtiitrid. Veel sooviti, et DVD mahutaks ka filmi erinevaid versioone, näiteks tele- ja kinoversioonid. Samuti võimalust vaadata filmi mitmest erinevast kaamerapositsioonist.

Igal DVD- ja CD-plaadil on peegelduv kiht ? enamasti alumiiniumist ? kohe andmeid kandva polükarbonaadist põhimiku järel. Kahekihilisel DVD-l on peegelduva kihi peal osaliselt transparentne andmekiht, laser on suuteline mõlemalt andmeid lugema. Esimese kihi lõpus fokuseerub laser ümber teisele kihile, puhvri kasutamine tagab katkematu andmeedastuse. Kahe kihi kasutamine ligikaudu kahekordistab plaadi mahu. Transparentne kiht mahutab 3,8 G võrreldes peegelduva kihi 4,7 G-ga, selle tulemusena on ühepoolse kahekihilise plaadi mahuks 8,5 G. Kui tegu on kahepoolse ja kahekihilise plaadiga (kokku neli andmekihti), saavutatakse kogumaht 17 G, mis on kuni 25 korda suurem kui CD-ROMil.

DVD spetsifikatsioon defineerib viis eri kettatüüpi: DVD-Video, DVD-Audio, DVD-ROM, DVD-R (Recordable), DVD-RAM (Rewritable). Standardi töötasid peamiselt välja Toshiba, Sony, Philips ja Matsushita. Ühtne DVD standard kuulutati välja septembris 1995, standardi omanikuks ja litsentseerijaks on organisatsioon nimega DVD Licensor Consortium, millesse kuuluvad elektroonikagigandid Hitachi, JVC, Matsushita, Mitsubishi, Pioneer, Sony, Thomson, Time Warner, Toshiba ja Philips. Segadus standardi nime üle (esialgu eksisteeris kaks varianti: Digital Video Disc ja Digital Versatile Disc) lahenes sedaviisi, et eespool mainitud konsortsium teatas ametlikult lühendi DVD pika kuju puudumisest. Tegu olevat üldise tootenimega.