Perefirma saab maksuameti huvi vältida

Kas perefirmadel on suurem oht sattuda maksuameti huviorbiiti? Lihtne vastus oleks siin tõenäoliselt ?ei?.

Ilmselt ei vali maksuamet maksurevisjoniks maksumaksjat välja ainuüksi selle kriteeriumi alusel, et tegemist on perefirmaga. Valikukriteeriumiks võivad olla muud näitajad, nagu liialt madalad palgad, suured käibemaksutagastused, informatsioon kolmandatelt isikutelt.

Käesoleva artikli eesmärgiks on anda ülevaade nendest riskimomentidest, mis tulenevad sellest, et firma omanik(ud) on ühtlasi firma töötaja(d) või juhataja. Sellesse kategooriasse kuuluvad ühtlasi ka perefirmad.

Enamiku ettevõtjate sooviks on teenida võimalikult palju tulu, kandes võimalikult vähe kulusid, sh maksukulusid. Maksukulude vähendamise eesmärgil võetakse sageli riske, mis võivad realiseeruda maksuameti kontrolli tulemusena. Samuti võivad riskid kaasneda seaduse mittepiisavast tundmisest või praktikast, et kõik teevad niimoodi ja keegi pole veel karistada saanud.

Kõige maksukulukam kulu on ettevõtja jaoks töötajate töötasud, millelt tuleb tasuda sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakset, kinni pidada tulumaksu ja kogumispensioni makset. Kui nende maksude tasumisest kõrvalehoidumiseks makstakse töötajatele ümbrikupalka, on maksuameti huvi kindlasti garanteeritud ja tegemist on õigusrikkumisega, millele ei leidu mitte mingisugust õigustust.

Kui perefirma kõik pereliikmed on nii firma omanikud kui ka töötajad, võib tekkida soov töötasukulude vähendamise arvelt suurendada omanikutulu. Kuna dividendidelt kuulub tasumisele ainult tulumaks, siis on sääst märgatav. Arvestada tuleb lihtsalt sellega, et dividende saab maksta ainult kord aastas ning omanikest töötajatele ei ole võimalik maksta ainult dividende, kui nad sisuliselt on ka töösuhtes.

Paljud muud kulud, mis ei ole otseselt põhitegevuse tarbeks kaupade ja teenuste ostmine, on seotud erinevate maksuriskidega, sest firma omanikud ei pruugi alati päris täpselt tajuda, et firma rahakott ei ole nende isiklik rahakott. Vastupidine olukord on väga harv juhus. Nii võidaksegi teha paljud isiklikud kulud firma arvelt.

Samasse kategooriasse kuuluvad kuludokumendid, mis täpselt ei kirjelda tehingu sisu. Näiteks ?teenuse osutamine?, ?ürituse korraldamine?, ?ruumide rent?, ?majapidamistarbed?. Sageli ei vasta nende tehingute kirjeldus tegelikult sisule, vaid tegemist on töötajate või külaliste toitlustamisega.

Siinkohas tahaks tähelepanu juhtida maksukorralduse seaduse § 83 lõikele 4, mis sätestab, et kui tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid.

Seega kui maksuamet tuvastab, et ruumide rentimise või ürituse korraldamise taga on tegelikult toitlustamise korraldamine, on tal õigus kohaldada toitlustamise kohta käivad sätteid tulumaksuseadusest. Sama seaduse § 84 sätestab tehingu tegelikust majanduslikust sisust lähtumise põhimõtte, kui tehingud on tehtud maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil.

Samuti võib tekkida olukord, kus firma kassast võetakse raha isiklikuks tarbeks, kuid väljamaksete katteks ei teki kuludokumente. Maksustamisele kuuluvad nii dokumenteerimata kulud kui ka piirmäära ületavad avansid ja ettemaksed.

Erisoodustuste puhul on enam tähtsust autodega seotud kuludel. Ja siin ei ole perefirmade osas olulisi erisusi. Silmas tasub pidada, et kui sõiduauto liisitakse firmale, siis tasudes maksud (tulu-, sotsiaal- ja käibemaks) 2000 kroonilt, on lubatud ettevõtte kuludes kajastada kõik selle sõiduautoga seotud kulud. Kui peres on mitu autot, on võimalik, et ühte autot kasutatakse ainult ettevõtluse tarbeks ning selle auto kohta sõidupäeviku pidamisel ei teki vajadust erisoodustuse maksu tasumiseks.

Kui perefirma kasutab oma kodu ka kontorina, on oluline kodukontoriga seotud kulude jaotamise põhimõtete kirjeldamine ja kuludokumentide korrektne vormistamine.

Soovitan tähelepanelikult uurida maksuseadusi ning vähem järgida teiste eeskujusid, mis võivad kaasa tuua asjatuid maksuriske. q

Autor: Kadri Arula