Igaühe isiklik sotsiaalkaitse

Jaanuarikuus looduses toimunu tõstis taas üles küsimuse, kuidas saab inimene end kaitsta elu ettenägematute olukordade vastu. Üks vastustest on: kindlustuslepinguga. Kindlustus kujutab endast nii majanduslike kui sotsiaalsete riskide maandamise üht võimalust.

Riskid viitavad oma olemuselt kahtlusele ja ebakindlusele tulevikus toimuvate sündmuste suhtes, mingi sündmuse toimumise võimalustele ja ulatusele. Riskitegurid võivad olla objektiivsed (seotud riski füüsiliste omadustega) ? nagu 9. jaanuari torm ? või subjektiivsed, inimtegevusega seotud. Vaatamata jõupingutustele ei ole võimalik riske täielikult välistada, need jäävad meid saatma alati.

Kahjukindlustuse võimuses on majanduslike riskide taga­järgi rahaliselt leevendada. Piltlikult öeldes on igal varaomanikul võimalik kindlustuslepingu sõlmimisega end vabaks osta õnnetusega kaasnevaist rahamuredest. Torm näitas, et kindlustus on võimeline võtma kahjud enda kanda ? 750miljonilisest üldkahjust katavad seltsid enam kui 150.

Kindlustus ei maanda üksnes majanduslikke, vaid ka sotsiaalseid riske: vananemine, haigestumine, invaliidsus, töötus, pere juurdekasv, toitja­ kaotus. Kõigil neil juhtudel sissetulekud vähenevad. Neid riske saab elukindlustusega maandada. Seega võib kindlustust vaadelda nii majandus- kui ka sotsiaalvaldkonda kuuluvana.

Inimese psüühika tõrgub riske teadvustamast. Neid kiputakse tunnistama alles siis, kui need on käes. Seda näitas jaanuaritorm. On suurenenud inimeste hulk, kes mõtlevad tõsiselt läbi riskid ja pöörduvad nende maandamiseks kindlustuse poole. Märksa enam aga tõuseks inimesele tulu sellest, kui kodu kindlustamisele mõeldakse, enne kui sellega midagi juhtunud on, vanadusele enne, kui on saabunud pensioniiga.

Jaanuaris juhtunu tõi taas ilmsiks meie ühiskonnas levinud käitumisviisid. Osa inimesi eelistab lihtsalt oodata. Arvatakse, et ühiskond ja kaaskodanikud peavad neid aitama. Näiteks vaid viiendik elanikest on kodu kindlustanud. Soomes ja Saksamaal seevastu on kindlustusleping enamikul koduomanikest.

Teine osa (rääkides sotsiaalsete riskide maandamisest) on rahul riigi kujundatava keskmise elustandardiga, maksab makse ja nõuab selle eest hüvitisi, lootes eelkõige sotsiaalkindlustusele. Kolmas, kõige aktiivsem osa analüüsib põhjalikult enda võimalusi tuleviku kujundamisel ja tegutseb õigel ajal ja õigete meetoditega nii oma vara kui ka elu ähvardavate riskide maandamiseks.

Elanikkond vananeb, majanduslikud võnked piiravad üha rohkem riiklike programmide stabiilset rahastamist, inimestel tekib järjest rohkem vajadusi ja soove, mida riik ei ole võimeline rahuldama. Sellest johtuvalt avanevad ja käivituvad inimeste endi võimalused oma tuleviku kujundamisel.

Seega üha olulisemaks muutub sotsiaalkaitse kolmas põhimõte, mis eeldab iga indiviidi isiklikku aktiivsust ja panust oma tuleviku kujundamisel. Tinglikult võime seda isegi nimetada isiklikuks sotsiaalkaitseks, kuhu kuulub ka selleks võimalusi andev kindlustus. Kindlustus on võimalus aktiivsetele inimestele, kes tahavad ise oma tuleviku kujundamises kaasa rääkida.

Kindlustus on n-ö nähtamatu teenus. Kindlustusandja müüb kindlustatule lubadust. Kahjukindlustuses seisneb lubadus selles, et kui kindlustusvõtja majanduslikud või sotsiaalsed riskid saavad teoks, maksab kindlustusandja talle tekkinud kahjuga võrdelist hüvitist.

Kindlustus on ühtlasi kollektiivne ja solidaarne ühis­tegevus. Püütakse ettevaatavalt analüüsida kindlustatute riske, arvutada nende esinemissagedusi ning selle põhjal moodustada ühised rahalised ja mitterahalised reservid.

Reservidest on võimalik maksta hüvitisi, kui riskid on saanud tegelikkuseks, st kui on tegemist kahjujuhtumiga. Nii püütakse tagada sotsiaalne ja majanduslik turvalisus ning toimetulek elus ettetulevates olukordades.

Kuid kindlustus on ka koostöö kindlustusandja ja -võtja vahel. Koostöö algab lepingu allakirjutamisest. Ja nagu enamasti ikka, pannakse kindlustuseski alus koostööle poolte ausa ja avatud suhtlusega.

Kindlustuse müüja kohustus on vastata kindlustusvõtja kõikvõimalikele lepinguga seotud küsimustele, kliendi kohustus aga on küsida ? ja vastupidi. Nii, vaheldumisi küsides ja vastates jõutakse selleni, et viimne kui üksikasi, ka peenes kirjas kirjutatu, on kliendile enne lepingu sõlmimist selgeks saanud.

Selline selgus võimaldab ära hoida arusaamatused, mis võivad tekkida siis, kui kindlustusteenust on vaja läinud selle terviklikkuses, st kui on tegemist kahjuga.