Annus koos Liksutovi ja Glinkaga miljardiklubis

Täna ilmuv tabel on järjekorras juba kolmas, kus on püütud rikkuse poolest järjestada Eesti ettevõtete kaudu tegutsevaid miljonäre. Tegu on nn arvestusliku rikkusega ehk oletusega, et kui üks või teine miljonär otsustaks ühel päeval ettevõtlusest välja astuda ja oma osalused maha müüa, siis võimalik teenistus võiks olla enam-vähem samas suurusjärgus tabelis tooduga.

Silmas tuleb pidada sedagi, et arvesse on võetud investeeringuid üksnes Eestis registreeritud ettevõtetesse. Investeeringud välisfirmadesse ja välisfondidesse on jäetud arvestamata sest ? Äripäeval puuduvad selle kohta ülevaatlikud andmed.

Sylvesteri müügitehingu kogumaht ulatus umbes 1,5 miljardi kroonini, selgus miljonäride edetabeli koostamisel.

Kui seni on kõneldud ebamäärasest koos teenitud ühest või kahest miljardist kroonist, siis 2003. majandusaasta aruannete põhjal on võimalik iga mehe nime taha konkreetne summa kirjutada.

Vahetult enne seda, kui Stora Enso Timber Sylvesteri koos tema tütarfirmadega üles ostis, asutasid senised omanikud igaüks endale investeerimisfirma, mille nimele aktsiaosalus ümber vormistati. Nii sai Sylvesteri endine kommertsdirektor Kaido Jõeleht OÜ Kaamos Varahaldus, endine tegevdirektor Urmas Nimmerfeldt OÜ Fidus Kinnisvara ja endine metsandusdirektor Peeter Mänd OÜ Ivard omanikuks.

Vaid senine nõukogu esimees Mati Polli kasutas samaks otstarbeks oma varasemat firmat, osaühingut Tristafan. Neid, kes Sylvesteri seniste omanikena samamoodi toimisid, oli veelgi, kuid nende teenitu jääb oluliselt väiksemaks.

Kui võtta aluseks äriühingute aastaaruanded, teenis Jõeleht 465, Polli 357, Nimmerfeldt 304 ja Mänd 193 miljonit krooni. Nelja mehe peale teeb see kokku veidi üle 1,3 miljardi krooni. Kui juurde arvata ka väiksema osalusega aktsionärid, võis Sylvesteri müügitehingu kogumaht ulatuda 1,5 miljardi krooni kanti.

Et tegu oli ühekordse aktiga, on kõnealuse nelja mehe rikkuse arvutamisel eiratud teiste puhul rakendatud valemit ning piirdutud vaid 2003. aasta kasuminumbri äratoomisega.

Börsil noteeritud ettevõtete puhul on aluseks võetud 2005. aasta 1. veebruari aktsiahinnad ning vastavalt sellele arvutatud iga miljonäri aktsiapaki väärtus.

Börsiväliste firmade puhul on väärtuseks arvestatud ettevõtte omakapital, millele on liidetud viiekordne 2003. aasta kasum. Ning siis on välja arvutatud igale aktsionärile kuuluv osa sellest.

Valdavalt on eiratud asjaolu, et üks või teine miljonär on osa talle kuuluvatest aktsiatest vormistanud abikaasa, poja või tütre nimele. Seda peamiselt siis, kui miljonäri lähisugulane pole ise ettevõtte tegevusega muul moel seotud.

Ehkki tabeli koostamisel on kõigi sinna arvatud miljonäride rikkuse kokkuarvutamisel kasutatud ühte metoodikat (välja arvatud Sylvesteri endiste omanike puhul, kelle osaühingute kasuminumbri viis üles ühekordne müügitehing), ei pruugi see siiski õiget pilti anda.

Näiteks on NG Kapitali kaudu NG Investeeringute suuraktsionäride hulka kuuluvad Andres Järving, Jüri Käo, Enn Kunila ja tänava jaanuaris manalateele läinud Indrek Vanaselja oma osaluse vormistanud igaüks eraldi osaühingu kaudu. Seejuures on Järving ja Käo kasutanud üht ning Kunila ja Vanaselja teist meetodit kapitalisosaluse arvestamiseks. Kui Järvingu ja Käo osaühingu aruannetes on finantstuluks sidusettevõtte ehk siis NG Investeeringute aktsiatelt arvestatud 70 miljoni krooni ringis, siis Kunila ja Vanaselja osaühingus on see vaid 17 miljoni krooni kandis. Ehkki kõigil neljal on (Vanaselja puhul tuleb küll kahjuks öelda oli) täpselt võrdne osalus. Sestap leiamegi Järvingu ja Käo nime tabeli teisest, Kunila nime ja Vanaselja pärijad aga viiendast kümnest.

Kui üks või teine miljonär on eelneva kahe aastaga võrreldes oluliselt tõusnud või langenud, näitab see enamasti seda, et jõukuse allikaks olnud ettevõtte või ettevõtete kasuminumber on oluliselt kasvanud või kahanenud. Selle ilmekaim näide on Glinka ja Liksutovi ootamatu tõus tabeli etteotsa.

1. märtsi 1991 võib pidada Toomas Annuse ja tema lähemate kaasvõitlejate õnnepäevaks. Eesti Külaehitus müüs oma EKE mehhaniseeritud rändkolonni varad sisuliselt võileivahinnaga ettevõtte juhtkonna moodustatud EKE Merkole, mis jõudis 1990ndate keskpaiku Eestis suurimaks ehitusettevõtteks ning tegutseb sealt alates Merko Ehituse nime all.

Alates 1997. aastast kaubeldakse Merko aktsiatega börsil. 10kroonise nimiväärtusega aktsia hind on tänaseks kerkinud üle 310 krooni. Ligi 72% aktsiatest kuulub Merko Grupile ehk ettevõtte juhttuumikule, kus jäme ots on algusest peale olnud Annuse käes. Merko on jõudsalt arenenud ka teistesse Balti riikidesse, kuid valdav osa üle 2 miljardi krooni kasvanud müügitulust annab Eesti.

Osaleb imetabase edukusega riigihangetel, mille taga on üritatud näha rikkalikke toetusi erakondadele. Enamik kinnisvaraprojekte käib Merko Grupile kuuluva E.L.L. Kinnisvara kaudu, mis 1999 Merko Ehituselt võõrandati. Jõukuse järgi rittaseatud miljonäride edetabelisse suhtub Annus irooniaga, küsides vastu, et näidake, kus mul see raha on.

1990ndate lõpus, kui Nikolai Aksjo­nenko troonis veel Venemaa raudteeministri toolil ning jõudis koguni Venemaa asepeaministriks, käis tema poeg Rustam koos hõimkonda arvatud Sergei Glinkaga mööda endisi liiduvabariike ning rajas võimsat finantsrusikat. Eesti köitis oma vabameelse majandusega ning siia rajatigi peakontor. Gibraltaril registreeritud emafirma asutas siin Worldwide Investi. Firma, mille nõukogu esimees on Tallinna Sadama endine juhatuse liige Jaan Toots, koondas enda alla valdavalt Venemaal tegutsevate vaguni- ja veofirmade keti.

Kaasa haarati ka siinses transiidiäris alles palgalisena oma esimesi samme tegev nooruke Maksim Liksutov, kes tänavu juunis saab 29aastaseks. Et noortel ja edukatel (Glinka saab peatselt küll juba 38aastaseks) majapidamine ikka klapiks ja korras oleks, hoiab asjadel silma peal Aksjonenko seeniori vana tuttav, pedantse töössesuhtumisega eluaegne varustusmees Juri Rapoport. Ligi 8 miljardi kroonise müügituluga hiigelkontserni juhatav 72aastane Rapoport jõudis Savisaare valitsuse ajal olla ka materiaalsete ressursside ministri asetäitja. Et Putini võimuletulekuga läksid Venemaal asjad keeruliseks, said 2001. aastal ettevõtte omanikeks Glinka ja Liksutov. 2003. aastal kasvatasid nad puhaskasumit enam kui kümnekordselt ? 35 miljonilt kroonilt 416 miljonile kroonile.

Tallinkis veedetud veidi enam kui kaheksa aastaga on Enn Pant suutnud tõusta Läänemere üheks edukamaks reederiks. Põhjanaabrite Silja ja Viking on sunnitud kadeda pilguga pealt vaatamata, kuidas Tallink Grupp laseb ehitada aina uusi laevu, mis oma suuruselt on jõudnud juba ka maailma tippu. Nii nagu Annusegi puhul, on ka Pandi edu tagatiseks ustav lähikond eesotsas Kalev Järvelillega. Ühispank, mille toel endised riigiametnikud oma äri on püsti pannud, on Tallinkile väikeseks jäänud. Miljardeid kroone maksvad uhked reisilaevad vajavad valmimiseks rahvusvaheliste finantskorporatsioonide tuge. Mitu aastat järjest on ajakirjandus tuld võtnud, kui keegi taas Tallinki börsilemineku juttu hakkab puhuma. Viimati alles äsja, 2005. aasta jaanuari lõpus. Ilmselgelt on börsileminekust huvitatud Tallinki üks aktsionäre, ülemaailmne finantskorporatsioon Citigroup. Pant ise on öelnud, et enne kui Tallink pole suutnud välja mõelda mõnda uut murrangulist projekti, pole mõtet börsist rääkida. Ning Tallinki juhtrool on ikkagi Pandi käes, kes jälgib varmalt, et tema kontrolli all oleva Infortari osalus ettevõttes ei langeks alla 50 protsendi.

Kohtus Hansapanga alistanud ja ühes sellega panga ühe suurema aktsiapaki hoidjaks saanud Vichmann andis läinud aastal märku tõsistest plaanidest oma ärihaaret laiendada. Hea võimaluse selleks andis Hansapanga aktsiate splittimine, mis muutis ühe aktsia neljaks ning ühtaegu andis Vichmannile vabad käed aktsiate osaliseks realiseerimiseks. Vaevas ju seni Vichmannile kuuluva HTASi nimel olevaid Hansapanga aktsiaid nende ostmiseks võetud laenupant. Sõbra ja koolivenna Tiit Pruuli abiga omandatud reisirongifirmade kõrvale ostis Vichmann Tartu bussifirma, mis kohe neelas alla oma konkurendi Pärnust. Lisaks sisenes Vichmann jõuliselt tsisternvaguni- ja kütuseärisse, värskeks partneriks Venemaa transpordihiid Severstaltrans. Ning kui too kütusefirma E.O.S.-i ära ostis, sai Vichmannist selle nõukogu liige. Ühinemine uue mobiiliperaatori Bravocomi omanikeringiga ei pruugi Vichmannile siiski sama edukalt lõppeda.

Kopli poolsaare tipus laevaremonditehase tõeliseks rikkuseoaasiks muutnud Fjodor Berman on nüüd tõsiselt käsile võtnud ka uute laevade ehitamise. Seni on kogu teenitud kasum reinvesteeritud BLRT Grupi firmadevõrgustiku laiendamisse ja arendamisse. Ning seda on Eesti mõistes ikka palju ? jaotamata puhaskasum ulatub juba 1,5 miljardi krooni kanti. Eesti kõrval võib Bermani juhitud ettevõte pidada end tänu Klaipedas ostetud tehasele ka Leedu suurimaks laevaremontijaks. Nii nagu Enn Pant on suutnud Tallinkiga põhjanaabritele kandu näidata, on ka Fjodor Bermanil õnnestunud Põhjamaade laevaremonditurgu tublisti enda poole tõmmata. Kolmveerandi BLRT Grupi toodangust moodustab eksport. Merega seotud toodangu kõrval valmivad grupi tütarettevõttes näiteks veel elektrijaamad Aasia ja Aafrika arenevate turgude tarbeks.

Tõnu Toomik on Merko Ehituse tegevjuhina ehk pisut teenimatult oma äripartneri, Merko Ehituse nõukogu esimehe Toomas Annuse varju jäänud. Koos 1984. aastal ehitusinseneri diplomi saanud mehed on seni ühiselt juhtinud Eesti ning nüüd juba ka kogu Baltimaade suurimat ja edukaimat ehitusettevõtet. Annuse 49protsendilisele osalusele Merko Grupis on Toomikul vastu seada 29 protsenti. Samas kui Annus ajab Merkos rohkem globaalsemaid asju, on just Toomik tihtipeale see, kelle otsustused on olnud määravad sadade miljonite kroonide teenimisel. Seltskonnaajakirjanduse jaoks on Toomik ometi jäänud terra incognita?ks ehk tundmatuks maaks.

Izraeljan on mees, kes on liigse tähelepanuta nüüd juba 14 aastat oma äriasju ajanud. Ajakirjanike palvetele kokku saada on ta läbi oma sekretäri lasknud enamasti öelda: ?Meile ei ole seda vaja.? Mehe hiilgavaim äriprojekt on Technomari väljaarendamine. Põhitegevuseks on spooni ja vineeri ost-müük ning selle kõrval ka puidust kaablirullide valmistamine. Sama firmamärgi all valmistatakse veel mittestandardseid metalltooteid. Kui EVEA Pank pankrotiteele hakkas veerema, hoidis Izraeljan aktsionäri ja nõukogu liikmena silma peal selle kasumlikul liisingufirmal, mille tulemusena sai temast EVEA Liisingust välja kasvanud ALG Liisingu suuromanik.

Spordipublikule on Viktor Levada tuntud pigem Levadia jalgpalliklubi omanikuna, kes Aivar Pohlakuga koha eest Eesti jalgpallipäikese all on aina piike murdnud. Raha jalgpalliga tegelemiseks tuleb aga osaühingust Levadia, mis on keskendunud valtsmetalli ja torude kokkuostmisele ning nende hulgimüügile nii siin kui ka väljaspool Eestit. Oma tütarettevõtted on tal Tartus, Pärnus ja Leeduski. Merelaevandust õppinuna jõudis ta Eestisse 1980ndate alguses, kui ta Eesti Merelaevandusse tööle suunati. Head sidemed Venemaal ja oma sünnimaal Ukrainas on tal aidanud tõusta Eesti ärieliidi hulka. On väidetud, et just jalgpalliklubi omaniku seisus on aidanud Levadal avada mitmeidki vajalikke uksi idanaabrite juures.

Tallinna börsilt 2001. aastal väljavisatud Pro Kapital elab oma elu edasi. 1996. aastal suure dollarikotiga Eestisse jõudnud Preatonil ei näi rahavarud otsa lõppevat. Näiteks vaatlusalusel 2003. aastal suutis ta Pro Kapital Grupi aktsiaemissiooni käigus omakapitali turgutada ligi 400 miljoni krooniga. Ning ehkki ettevõte on viimastel aastatel tootnud sadu miljoneid kahjumit, on tema omakapital ikkagi tervelt 1,3 miljardit krooni. Enam kui 5 miljardi kroonisest müügitulust langeb Eesti osaks veidi üle 3 miljardi. Samas on Pro Kapital Grupp suurendanud oma haaret Lätis ja Leedus. Praegu käib Tallinna linnakohtus kriminaalprotsess, kus prokurör süüdistab Preatonit 50 miljoni krooni maksude maksmata jätmises.