Et luua tippe, peab olema mägi

Tore on imetleda kõrgustesse küündivaid mäetippe, võimas on vaade, mis avaneb visale tippupürgijale peale pikka ja vaevarikast ronimist, uhke on tunne, mis valdab tipusolijat, heites pilgu läbitud raskustele ja ümbritsevatele madalamatele harjadele ! Enamus meist sooviks endale sellist tippu, kus olla ja valitseda ? selline püüe on inimlik ja edasiviiv. Aga igast tipust allpool on ka mägi, mis teda kannab ? suur , võimas ja tugev. Paraku kipume Eestis edasikiirustamise tuhinas tihtilugu unustama seda lihtsat tõsiasja, et Tipu eksistensiks on ka mäe olemasolu vajalik ning paratamatu. Ja Tipu loomiseks tuleb alustada mäe rajamisest.

Teadmistepõhine Eesti ja innovatiivsus on teatud ringkondades laialdaselt kasutatavad märksõnad kui kõnelejal on vaja jätta endast kaasaegse majandusliku mõtlemisega edasipüüdliku intelligentse inimese muljet. Mis on nende väljendite tagapõhi Eesti mõistes ja mida tegelikult peaks tegema ning saavutama on laiemale publikule tihti arusaamatu. Aga küsida nagu ka ei julgeks ? hakatakse veel rumalaks ja ebateadlikuks pidama, kes ei tea iseenesest mõistetavaid asju !

Arvestades Eesti võimeid ja võimalusi tuleb eelpooltoodud lennukatesse väljenditesse suhtuda oluliselt pragmaatilisemalt ja praktilisemalt kui seda mõnikord tehakse. Adekvaatselt tuleb hinnata Eesti majanduslikku staatust, finantsvõimalusi, ajupotentsiaali ja rahvaarvu. Ja liikuda edasi ainult nendes võimalustega piiratud valdkondades, millede arendamine kõige suurema tõenäosusega tagab maksimaalse arvu Eesti elanike heaolu tõusu. Kõik ülejäänud suunad on riigi seisukohalt väheolulised ja nendega tegelemine pigem isikliku uudishimu ja ambitsioonide rahuldamine maksumaksja raha arvel kui suure arvu stabiilsete töökohtade olemasolu sellega seoses üksikisikute kindlate sissetulekute garanteerimine.

Avaliku sektori vahendid on kõigi maksumaksjate raha, seega tuleb seda kasutada teadus ? ja arendustegevuse rahastamisel lihtsate ja arusaadavate printsiipide alusel, lõpptulemuse nimel, millel on tõestatav turuindikatsiooniga potentsiaal. Parim tõestus sellele on erainvestori julgus ning soov oma isiklikku raha riigi rahale kõrvale panna. Proportsioon võib olla erinev, kuid paremat indikatsiooni kui oma varaga riskimine projekti nimel, ei ole.

Projekti arenedes ilmnevad tihtipeale uued asjaolud, saadakse uusi teadmisi ning osad algsed eeldused ei pruugi enam paika pidada, samuti juhtub, et püstitatud eesmärke ei ole mitmetel põhjustel võimalik saavutada. Sellisel juhul vaadatakse muutunud olukord kriitiliselt üle ja kas muudetakse projekti või lõpetatakse ära ja tehakse vastavad järeldused. Kindal indikatsioon riigile kaasfinantseerimise lõpetamiseks on see, kui erainvestor oma raha projektist välja viib nagu juhtus Geenivaramu puhul ? sel juhul ei vastanud püstitatud eeldused loodetule ja mõistuspärane on projekti ära lõpetada ning mitte raisata rohkem raha ega aega antud valdkonnale.

Riigi raha ei ole abstraktne kogum ei tea kust tulnud vahendeid, mida võib kasutada untsu läinud projektide päästmiseks. Ka tuleb julgeda tunnistada, et Eestil ei ole nüüd ega saa ka kunagi tulevikus olema sellist vaimset ega finantsilist potentsiaali nagu Jaapanil, Suurbritannial, Hispaanial ja Saksamaal ? aga just nende riikide poolt toetatavad geeniprojektid tõi Geenivaramu juhataja eeskujuks Eesti riigile.

Sellest ei ole midagi halba ega katastroofilist Eesti majandusele, kui läbimurdvalt innovaatilised tehnoloogilised lahendused sünnivad kuskil mujal. Olulisem on oskus ideid ja teadmisi interpreteerida ja oma riigi heaolu huvides ära kasutada. Just sellelaadset tegevust peab riik kõige rohkem toetama, kuna sellisel moel teadmiste rakendamine tagab kõige kiiremini tootlikkuse kasvu ja selle tulemusena tekkiv jõukus jõuab kiiremini iga kodanikuni.

Teadus ? ja arendustegevuse alaste tegevuste rakendamiseks väärtuste loomise ahelasse on Eestis olemas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse näol täiesti töövõimeline ja toimiv mehhanism. Kindlasti võib teha etteheiteid ülemäärasele bürokraatiale, projektide menetluse kiirusele, töötajate pädevusele jne. ? sellised probleemid esinevad kõikjal, mitte ainult EASis - aga kokkuvõttes on süsteemi eesmärk ja põhimõtted õiged ning rakenduslikku poolt püütakse pidevalt parandada ? selleks palgatakse organisatsiooni ettevõtluskogemusega inimesi, kes suudavad ka läbi formaalsete paberite näha asja sisu.

Tavapärane on, et suur osa lennukatest ja teaduslikult äärmiselt huvitavatest ideedest ei oma praktilise majanduse seisukohalt mingit tähtsust või on tähtsus marginaalne. Ühelt poolt on ju hirmus huvitav uurida tulevikutehnoloogiaid ja rääkida enamusele arusaamatutes terminites teaduse saavutustest. Teisalt poolt tuleb kriitiliselt vaadata, kui suurele osale Eesti elanikkonnast antud lennuka tulevikutehnoloogia uurimine reaalset tulu annab. Vastused ei pruugi uurijatele meeldida ? seda eriti praegu prioriteetseteks kuulutatud geenitehnoloogia, nanotehnoloogia ja ka infotehnoloogia valdkonnas, kus Eestil ei teki iial sellist potentsiaali, mida oleks tarvis sellise läbimurde saavutamiseks, millest tulevikus saaks kasu peale kitsa ringi teadlaste ka oluline osa Eesti elanikkonnast.

Eriti ettevaatlik tuleb olla projektide puhul, kus projekti realiseerimise ( ja rahakulutuse ) eesmärgina on toodud näiteks ?osalemine innovaatilises rahvusvahelises koostööprogrammis?. Ehk siis uurimine ja teadustöö on vajalik selleks, et selgitada välja, mida saaks edasi uurida jne. Eesti riik ei ole ei nüüd ei lähitulevikus nii jõukas, et sellist lõbu võimaldada.

Majanduse aluseks on lisandväärtuse loomine, suurimaks lisandväärtuse andjaks on tööstus. Traditsiooniliste tööstusharude tootlikkuse kasv läbi tehnoloogiliste muudatuste rakendamise on äraproovitud vahend majanduse konkurentsivõime säilitamiseks ja kasvatamiseks. Eesti konkurentsivõime on langenud ja langeb veelgi kui koheselt ei panustata majandust praegu ülalhoidvate traditsiooniliste tööstusharude arendamisse tulevikutehnoloogiate sinilinnu püüdmise asemel.

Selleks, et luua tippe, peame eelkõige keskenduma mäe olemasolule ning vaatama, et ainult tippude poole püüeldes jalgealune kokku ei variseks.

Autor: Jaanus Purga