Vabaturg vajab tarku institutsioone

Liberaalsed majanduspoliitikud ja teadlased arvavad Eestis seniajani, et riigiinstitutsioonid on vaid abstraktsioon ja ei ole mingit vajadust institutsioonide integreerimiseks majandusteooria ja praktikaga. Ollakse arvamusel, et kõik, mis pole seotud materiaalsete väärtuste otsese tootmisega, on teisejärguline või nii odav, et puudub vajadus seda makromajanduslikes arvestustes analüüsida. Institutsioone (loe: bürokraatiat) tuleb vähendada.

Eestit ähvardava suure suhkrutrahviga sai aga selgeks, et ainult vabaturg meid ei aita; vastupidi, see toob meile kaasa sadu miljoneid kroone trahvi, kuigi trahvide ärahoidmiseks vajalike institutsioonide loomine oleks läinud riigile maksma ehk vaid paarsada tuhat krooni. Seda saab hästi seletada uue institutsiooniökonoomika seisukohtadega, mis on esitanud tugeva väljakutse neoklassikalisele majandusteooriale, mis baseerub kitsal arusaamal ratsionaalsusest ja vabaturust.

Nobeli majanduspreemia laureaat Douglass North esitab küsimuse: ?Kas on võimalik restruktureerida turumajandust ilma, et pöörataks tähelepanu institutsioonidele?? Ja vastab ise: ?Esimene samm on just turuinstitutsioonide kujundamine.? Ühiskonna muutumise põhjusi tuleb otsida eelkõige institutsioonide muutumisest.

Mitmed vabaturumajanduse seisukohalt eksistentsiaalse tähtsusega fenomenid ? näiteks börs, väärtpaberiinspektsioon, konkurentsiamet ? on küll majanduslikud, kuid samas institutsionaalsed nähtused, mis ei teki vabaturumajanduses iseenesest.

North väidab, et institutsioonid ei muutu automaatselt vastavalt majanduslikule keskkonnale. Esialgu eksisteerivad uued ja vanad koos ühel ja samal ajal. Sellistel üleminekuperioodidel valitseb sageli ebakindlus ning transaktsioonikulud on suured, mis tuleneb administratsiooni madalast haldussuutlikkusest, keele- ja kultuuribarjääridest. Nende probleemidega oleme viimasel viieteistkümnel aastal ka Eestis kokku puutunud. On iseloomulik, et pärast uute turusituatsioonide kujundamist pole suudetud luua piisavalt seesmisi turumajandust toetavaid institutsioone, nagu tavad, kombed ja ärieetika. Ilma turumajandusele omase institutsioonilise infrastruktuurita jäävad turumajanduse eelised realiseerimata.

Eestile on North eriti tähtis mõistmaks üleminekuühiskonna probleeme. Uue institutsiooniökonoomika märksõnad on ühiskonna toimimise mängureeglid, koordineerimisteooria, transaktsioonikulude ökonoomika, omandi- ja käsutusõigused, suhtelepingud ja esindamine. Tema ideed aitavad paremini selgitada Eesti praegust olukorda, jõuda uusliberaalse majanduspoliitikaga kaasnevate probleemide põhjusteni.

Viis uue institutsionalismi esindajat ? Hayek, Buchanan, Coase, North ja Vickery ? on saanud Nobeli preemia majandusteaduses. Mitteformaalsete institutsioonide tähtsuse alahindamine nii üleminekuriikide kui ka üleadministreeritud heaoluriikide poolt on toonud kaasa majanduskasvu aeglustumise, innovatiivsuse langemise ja tööpuuduse kasvu kogu Euroopas. Neoklassikalised teooriad ei suuda anda rakendatavaid soovitusi turumajanduslikeks reformideks Ida-Euroopas. Lääne majandusteadlased ja rahvusvahelised organisatsioonid (IMF, Maailmapank, WTO), kus ülekaal on neoklassikalise vabaturuteooria pooldajatel, pole suutnud lahendada kolmanda maailma arenguprobleeme ega ette näha käsumajanduselt turumajandusele ülemineku raskusi.

Vabaturuideoloogia pidi Eestiski tagama kõrgema majanduskasvu kui reguleeritud turumajandustes. Paraku jääb Eesti viimase kümne aasta majanduskasv maha mitmetest rohkem reguleeritud majandusega riikidest, nagu näiteks Iirimaa. Vabaturumajanduse teooria, mille järgi turukasutamisel puuduvad kulud, jätab enam kui poole tänapäevasest majandustegevusest arenenud riikides vaatluse alt välja. Just kiirelt kasvav teenuste sektor tegeleb koordineerimisega.