Andkem tervise rahastamisele uus hingamine

Eesti ravikindlustuse päästmiseks väljakäidud ideed maksubaasi laiendamisest, maksumäärade tõstmisest, täiendava sundkindlustuse sisseseadmisest, kontrolli tõhustamisest tunduvad olevat õigustatud. Samas võiks ravikindlustuse reformimisel otsida ees­kuju pensionikindlustusest.

Kahjuks pole täiendava raha otsingul riigikaukasse saadud hakkama süüdlaste otsimiseta. Näib, et valikusõel ausa maksumaksja tiitli ärateenimiseks on tihedam kui presidendi teenetemärgi pälvimiseks. Ja seda justkui sootsiumi huvides.

Teada on, et ühiskonna ainelist rikkust toodab ettevõtlikkus. Ettevõtjate motivatsioonipaketti ei kuulu lakkamatus muutmises olev maksukeskkond. Kontrollist ja sunnist mõjusamalt ärgitab inimesi soovitud suunas liikuma valikuvabadus.

Ettevõtlusvabadus kui inimese põhiõigus teostub parimal moel vaba konkurentsi tingimustes. Eeldus on, et tingimusi reguleeritakse ja hinnatakse kogumis, nt kohustused/sotsiaalsed tagatised. Muu hulgas tähendab see vormi ja sisu vastavust seaduse mõttele, ka fiienduses ? asju tuleb ajada õige nime all.

Nii mõnigi kord võib hea idee taga peituda varjupool. Näiteks vanemahüvitise puhul, mille eesmärk on tõsta vanemate motivatsiooni lastele enama aja ja tähelepanu pühendamiseks, võivad tööandjad tuua näiteid vanemaist, kes minnes palgatöötajana lapsepuhkusele soovivad jätkata töökohustuste täitmist füüsilisest isikust ettevõtjana.

Raha pole kunagi küllalt, täna ka töökäsi. Kasvava sotsiaalkulu ja väheneva tööjõu olukorras on riigi peaülesanne tuua kõik vabad ja terved käed tööturule. Mäletame, et pöördeliste muutuste ajal on paljud sõna otseses mõttes ellujäämise nimel haaranud kinni igast teenistusotsast. Aga pikapeale saab rabelejail võhm otsa ja tervis kurnatud. Ja seadustevahelised augud leiavad täidise.

Solidaarsuspõhimõttel kogutud maksuraha ümberjagamiseks tegelikele abivajajatele vajame täpset ülevaadet tööturult eemalviibijaist. Omaette küsimus on äraelamisele orienteeritud riiklike toetuste ja inimeste aktiveerimisele suunatud meetmete sünkroniseerimine.

Vaadakem pensionikindlustuse statistikat. On tõsi, et viimase nelja aasta jooksul on pensionäride üldarv kasvanud, ent seda mitte vanaduspensionäride lisandumise tõttu. Vastupidi, eakate pensionäride arv on vähenenud 3300 võrra. Silma torkab hoopis, et hüppeliselt on kasvanud ennetähtaegselt vanaduspensionile läinute ja töövõimetuspensionäride arv, vastavalt 3,3 ja 1,3 korda. Rahaline koormus on siin peaaegu kahekordistunud. Sellest trendist lähtuvalt ei saa me kuigi meeldivat tulevikupilti meie tööjõu tervisest ja riiklikust rahastusvajadusest.

Majandusvabaduse ja konkurentsivõime kasvurõõmu pisendavad signaalid sisetarbimise ülemäärasest hoost Eestis, mis viitab tasakaalustava säästmise vajadusele. Kas on võimalused ammendunud? Arvan, et pigem ei.

Vaadakem veel kord seni kriitilisimaks peetud sotsiaalvaldkonda, pensionikindlustust. Enam kui kuue aasta kogemus annab tõdemuse: inimeste huvi ja võimalused enese tuleviku vabatahtlikuks kindlustamiseks kasvavad.

Maksuametile esitatud üksikisiku tuludeklaratsiooni andmeil kindlustas end 1998, kolmanda samba käivitamise aastal 1130 maksumaksjat keskmiselt 3400kroonise aastamaksega. 2003. aastal hõlmas täiendav kogumispension juba 52 216 maksumaksjat keskmiselt 6200kroonise aastamaksega. Ainuüksi täiendava kogumispensioni reserv moodustas 2004. aasta lõpul 879 ja pensionifondide maht 185 miljonit krooni.

12% töötavast elanikkonnast on motiveeritud lisaks riikliku ja kohustusliku kogumispensioni kindlustusmaksetele rahastama iseenda riskil ja valikul oma tulevase elu kvaliteeti. Kindlustuse sisse- ja väljamaksete tulumaksusoodustusel on sellele oluline mõju.

Inimeste valmidus võtta soodsate tingimuste olemasolul enam vastutust on piisav argument ravikindlustussüsteemi reformimiseks olemasoleva iga hinna eest säilitamise asemel. Erinevalt tulevasest pensionäripõlvest võib tervisehäda tabada meid iga päev. Abi tulebki osta juba täna erasektorist.

Et asi ka rahvusvaheliste analüütikute hinnangul liigutamist vajab, võis lugeda Euroopa Komisjoni 2001. aasta raportist, milles Eesti ravikindlustusreform sisuliselt soikunuks tunnistati.

Autor: Kersti Kurre