Tartu kesklinna tekib juurde uusi eksklusiivseid kohvikuid

1957. aastast avatud kohvik on nüüd saanud uue kujunduse. Ligi 300 inimest mahutavasse kohvikusse sisekujnduse teinud Aivar Roosaare sõnul peeti sisekujunduse juures silmas, et ükski ajastu, mis stiilis maja kunagi olnud on, ei hakkaks domineerima.

?Tegelikult ei ole majas järel enam suurt midagi ei kunagisest aadlikest ega ka Teise maailmasõja eelsest rahvusromantikast, seega säilitasime selle, mis oli, ja ei hakkanud vägivaldselt midagi taasatama,? sõnab ta.

Naturaalsed toonid ja lihtsus ongi võtmesõnad, millega saab uut sisekujundust iseloomustada: edvistavad marmor­imitatsiooniga sambad kõrguvad nüüd lae poole lihtsalt valgetena, Poola restauraatorite kunagi tumedaks võõbatud ja sini-punase kontrastil baseeruv laeornamentika on märksa tagasi­hoidlikum.

Värvid, mida kasutatakse, on hoopis teised: naturaalne valge linastes kardinates ja roheka presendiga kaetud seinad. Rohelist presenti kohtab maja kolmel korrusel peaaegu igal sammul. Oliivirohelisega on kaetud osa seinu, pisut aga erinevad toolide katted. Elegantne tule- ja veekindel present. ?Võtsime, nagu rullist tuleb,? muheleb Aivar Roosaar Venemaalt toodud materjali kohta, mis on sama, millest nõukogude ajal telke tehti. Roosaare sõnul eristati tegelikult ikkagi kolme põhitooni: teise korruse kohvikutoolid, mis pärinevad kohviku avamisajast peale sõda, on kollaka, liivakarva tooniga, rektoritoa, kaminasaali ja talveaia tugitoolid aga oliivikarva nagu ka osa seintest. Allkorruse kohvikus laiutab jälle bee?ikas present.

Mööbel majas ei ole standardne. ?Kasutasime kõik ära, mis juba olemas oli,? selgitas Roosaare.

Ülejäänud mööbel pärineb aga kohvikomaniku Rein Kilgi erakogust. Lisaks vajalikele toolidele-laudadele on erinevates ruumides ka mitmeid puhvet­kappe ja seintel erinevaid maale. Ka on kohvikus palju elavaid potitaimi, mis oma rohelusega annavad lisaväärtuse kogu interjöörile.

?Tahaksime nii teha, et külastaja ei saaks ise ka aru, kus ta eelmine kord istus,? selgitab Roosaare veel ühte olulist asja sisekujunduse juures. Ruume, mida on märksa rohkem külastajatele avatud ei suleta enam nii nagu varemalt. Liigendatud ruumid on avatud ja minna võib kõikjale, kui just vastupidiseks vajadust ei ole. Nii on väga lihtne mingi osa mõneks ürituseks broneerida, ilma et see kohviku teisi külastajaid segaks

Lihtsalt niisama vana telliskiviseina krohvi alt välja turritama pole jäetud. Küll on aga alles jäetud seinad, mis midagi jutustavad: nii võib allkorrusel näha, kuidas eri perioodidel on maja ringi ehitatud või kuidas tulekahju on söestanud mõned punased kivid.

Värviga rikkumata on ka uue talevaia seinad, juurdeehitisele on jäetud alles kunagisete välisseinte mahekollakas toon.

Reakoja Platsile endisesse maksuameti majja ei ole aga tuludeklaratsiooni mõtet esitama minna. Küll on aga uues kohvikus, mis seal nüüd asub, nii mõndagi maksuameti intejöörist alles jäänud.

?Ümber ehitati siin vähe, muinsuskaitseametil olid oma nõuded,? selgitas lokaali teenindusjuht Indrek Hiiob.

Nii on säilinud teise korruse saailis näiteks soliidsed puupaneelid ja maksuameti kapid. Interjööri sobituvad nad äga hästi, pruunides toonides tapeedile annavad sära ja erksust juurde valged kandilised lambid ning kreemjad diivanid.

Peale puidust kappide on säilinud ka maksuametile kuulunud seifid. Suurte hallide metalluste taga hoitakse veine.

Ajalugu on üritatud ruumidesse tuua aga ka fotode abil, 1920?30ndatest pärit fotode suurendused kaunistavad erinevaid seinu ja ka puupaneele. Juugendlike kaarjate joontega on all­korruse toolid.

Juba mõnda aega avatud restoran-klubi Maailm Rüütli tänavas erineb teistest on oma sisekujunduse poolest ja on ehk kõige kodukootum. Kitsuke trepp viib vanas majas teisele korrusele, kus sopilisel pööningukorrusel on kõik nurgad külastajate tarvis ära kasutatud.

?Põhiliseks märksõnaks oligi pööning ja sealt hargnesid asjad edasi,? seletas kohviku omanik ja ka sisekujunduse teinud Rein Pakk. ?Ühel korralikul pööningul ? ma ei ole kindel, kas just Eestis, aga kindlasti välismaal ? on olemas ports National Geographicuid, nii ka meil, kleepsime neid seintele,? kirjeldab Pakk ühte dekoreerimise viisi.

Maailmas, mis oma kirju sisekujundusega moodustab ikkagi terviku, on mitmeid pisut tavatuid asju.

Näiteks saab oma eine süüa ära istudes mitte toolil, vaid kiigel: suures saalis on seinapoolse lauarea ääres pikad puupakud, mis on köitega lakke kinnitatud. ?Kust see idee kiiged teha tuli, seda nagu ei mäletagi, aga kindlasti oli eesmärk teha olemine inimestele nii mugavaks kui võimalik,? ütleb Pakk, kelle sõnul saab vajadusel ka kiiged kergesti lae alla tõsta ja niimoodi tantsimiseks ruumi teha.

Sisekujundust ise teha oli selle asja juures üks kõige meeldivamaid tegevusi, arvas Rein Pakk, kes kujundas Maailma tegi koos oma abikaasa Annikaga.

Autor: Ester Vaitmaa